Tütar ja väimees jätsid mulle kogu vaheajaks lapselapsed. Ja mina pean oma pensioniga neid toitma ja lõbustama

Tänapäeval on nii lapsed kui lapselapsed muutunud isekaks – kõik nõuavad tähelepanu, aga vastu ei anna midagi.

Mis suhtumine see on vanematesse inimestesse? Justkui meil poleks oma huvisid, ja seega peamegi ainult lapselastega tegelema. Aga kui mul on midagi vaja, siis on kõik kohe hõivatud.

Minu tütrel on kaks poega – üks 12-aastane ja teine 4-aastane.

Ma ei tea, kuidas mu tütar ja tema mees neid kasvatavad, või mida kool sellest arvab, aga poisid kasvavad täielike laiskuritena – nad ei korista kunagi enda järelt, isegi voodit ei tee ära. Söögiks ei kõlba ka kõik. Tõeline peavalu.

Kui lapselapsed veel väikesed olid, aitasin tütart igal võimalikul viisil. Viimased viis aastat olen olnud pensionil ega ole lapselastega tegelenud.

Sel aastal olin sügisvaheaja eelõhtul rahulikum: vaatasin kalendrit ja sain aru, et novembri alguses ei ole ette näha pikemaid pühasid – järelikult ei lähe tütar ja tema mees kuhugi.

Aga rõõmustasin liiga vara.

Just oktoobri viimase nädala alguses, pühapäeval, helistati uksekella. Ukse taga seisis mu tütar koos poegadega.

– Emme, tere! Võta lapselapsed vastu. Meil algas koolivaheaeg, – teatas ta kohe ukse pealt.

– Katariina, miks sa ette ei hoiatanud? – olin üllatunud.

– Kui sulle ette ütlen, leiaksid sa kindlasti miljon põhjust vanaema kohustustest kõrvale hiilida! – vastas tütar, aidates poistel riideid seljast võtta. – Me läheme Valeriga nädalaks sanatooriumisse. Meil pole enam jõudu! Olen nii väsinud!

– Oota, aga sel aastal pole ju mingeid lisapühasid. Kuidas on lood tööga? – küsisin, püüdes end koguda.

– Kas meil siis pole puhkusepäevi või vabu päevi? Valera võttis kolm päeva isegi oma puhkusest. Ei ole aega, emme, – ütles tütar, suudles mind ja lahkus.

Kodus oli televiisor juba valjuhäälselt mängimas, poiste üleriided olid laiali mööda koridori ja tuba. Püüdsin poisse korrale kutsuda, nõudes vähemalt riiete ärakoristamist, aga nad ei teinud minust väljagi.

Minu suppi nad ka ei tahtnud, väites, et ema lubas neile pitsat. Siis ma enam ei pidanud vastu.

Võtsin tütre telefonitsi ühendust:

– Katariina, sinu lapsed nõuavad pitsat. Mina neile midagi sellist ostma ei hakka!

– Ma tellin teile kohe pitsat. Ema, nad lihtsalt ei söö sinu putru – alati läheb sellega tülliks. Võta nad kaasa, minge kuhugi, lõbutsege, sööge normaalset toitu! Sa ise ju ütled, et nad ajavad sind kodus hulluks! – vastas Katja ärritunult.

– Ja kust ma peaksin kõik need lõbustused korraldama? Oma pensionist või? – pahandasin.

– Milleks sa veel oma pensioni kasutad? Need on ju sinu omad lapselapsed, mitte võõrad! Ma lihtsalt imestan sinu üle, – nähvas tütar ja pani toru hargile.

Nii siis!

Kogu elu olen oma armastatud tütre eest hoolitsenud, iga kopika kõrvale pannud, kahe töökohaga vaeva näinud. Ja vanaduses sain sellise tänu!

Ei, ma armastan oma lapselapsi väga. Aga ka nemad väsivad minust ja mina neist – meie vanusevahe on ju suur! Aga tütar arvab, et vanaema on justkui tasuta lapsehoidja, ja nüüd on minu kohus ainult lapselaste eest hoolitseda.

Egoistid, ütlen ma!