Tütar helistas reedel ja palus lapselast nädalavahetuseks hoida. Ma tühistasin kõik plaanid ja tulin. Pühapäeva õhtul naasis ta aga ja ütles sõnad, millest mul raske südamesse valu tuli…

Minu tütar sünnitas kolm aastat tagasi. Abiellus noorelt, kahekümne kaheselt. Väimees on normaalne noormees, töökas. Elavad koos üürikorteris. Aitasin neid rääkimata, kuidas oskasin. Hoidsin lapselast, kui vaja. Ostsin lapsele tarvilikud asjad. Valmistasin mõnikord toitu.

Viimased pool aastat on tütar kuidagi närviline olnud. Helistas sageli, kaebas väsimust. Ütles, et väimees aitab lapsega vähe, et ta veab kõike üksi. Rahustasin teda, ütlesin, et kõigil on nii ja et varsti läheb paremaks.

Reedel hommikul helistas. Ütles, et peab koos abikaasaga äkki nädalavahetuseks ära minema. Olulised asjad, ütles. Palus, et ma hoolitseksin lapselapse eest. Nõustusin kohe. Mul oli sõbrannadega kokkusaamine planeeritud, mida olime kuude viisi planeerinud. Aga lapselaps oli olulisem.

Sõitsin tema juurde lõunapaiku. Tütar oli juba valmis. Kohver seisis koridoris. Näitas kiiresti, kus mis mis asub, mida lapsele süüa valmistada ja mis kell ta magama panna. Väimees tuli toast välja, noogutas mulle vaikides. Nad lahkusid kümne minuti pärast.

Jäime lapselapsega kahekesi. Hea ja rahulik laps. Mängisime kogu õhtu, toitsin teda ja panin magama. Helistasin tütrele enne uinumist. Ta ei võtnud vastu. Saatsin sõnumi — kõik on hästi, magame. Ei saanud vastust.

Laupäeva hommikul ärkas lapselaps vara. Toitsin teda, jalutuskäik meie hoovis. Helistasin tütrele jälle. Ei võtnud vastu. Saatsin veel kord sõnumi. Vaikus. Mõtlesin, et nad on asjadega hõivatud ega tahtnud neid segada.

Laupäeval veetsin terve päev lapsega üksi. Valmistasin süüa, jalutasin, mängisin, koristasin korterit. Õhtul proovisin tütrele uuesti helistada. Telefon üldse ei vastanud. Hakkasin muretsema. Kirjutasin väimehele. Ka tema ei vastanud.

Pühapäev möödus samamoodi. Lapselaps oli viril, ilmselt igatses ema. Meelelahutasin teda, kuidas oskasin. Helistasin tütrele iga tund. Vaikus. Hakkasin tõsiselt muretsema. Mõtlesin juba politseisse helistada.

Pühapäeva õhtul avanes uks. Tütar astus sisse. Üksi. Ilma abikaasata. Suure kohvriga. Tundus kurnatud. Silmad punased.

Küsisin, kus ta oli, miks ei vastanud. Ta vaikis. Läks tuppa, võttis kotti, hakkas lapse asju pakkima.

Küsisin, mis juhtus, kus väimees on. Ta jätkas vaikides asjade pakkimist. Seejärel sirgus, vaatas mulle otsa.

Ütles, et nad on abikaasaga lahku läinud. Et nad käisid nädalavahetusel asja lõpetamas. Et nad enam ei suuda koos elada. Et ta kolib tagasi minu juurde. Lapsega. Täna.

Seisin, kuulasin. Ei osanud sellist asja oodata. Ta jätkas. Ütles, et üürikorter on juba ära antud, leping lõppes eile. Kõik asjad on kohvris. Ülejäänud toob hiljem. Et tal pole kuhugi minna peale minu.

Elan ühetoalises korteris. Üksi. Pärast abikaasa surma viis aastat tagasi olen harjunud oma ruumiga, vaikusega, korraga. Tütar teadis seda.

Küsisin, miks ta varem ei hoiatanud. Ta vastas, et kartis keeldumist. Et otsustas lihtsalt fakti ette panna. Et ma, olles ema, ei ajaks ju teda lapsega tänavale.

Küsisin väimehe kohta, kas nad võiksid leppida. Ta ütles, et ei, kõik on lõplikult otsustatud. Lahutus vormistatakse kuu aja pärast. Laps jääb temaga. Väimees lubas alimendid maksta, aga neist ei jätku eluaseme üüriks. Seepärast kolib ta minu juurde. Pikemaks ajaks.

Istusin diivanile. Lapselaps mängis põrandal mänguasjadega. Tütar pakkis tema asju. Kõik juhtus nii kiiresti. Kaks päeva tagasi kavatsesin sõbrannadega kohtuda. Ja nüüd kolivad minu ühetoalisse korterisse tütar ja kolmene laps. On teadmata, kui kauaks.

Tütar lõpetas asjade pakkimise. Võttis lapselapse sülle, kohvri käepideme pihku. Vaatas mulle otsa. Ütles, et takso on juba kutsutud, läheme minu juurde kohe nüüd. Et homme arutame, kuidas edasi elada, aga täna on ta väga väsinud.

Nad on juba nädal aega minu juures elanud. Minu ühetoaline korter on muutunud lasteaiaks. Mänguasjad on kõikjal. Laps mürab hommikust õhtuni. Tütar otsib tööd, istub terve päeva arvuti ees. Valmistan toitu mina, koristan mina, hoolitsen lapselapse eest mina. Minu plaanid, minu elu, minu ruum — kõik kadus ühe päevaga. Ja ma ei saanud keelduda. Sest tal on õigus — ma olen ju ema.

Öelge palun, kas mu tütar käitus õigesti? Või kasutas ta lihtsalt mind ära, teades, et ma ei suuda keelduda? Ja kuidas elada edasi, kui mõistad, et su elu ei kuulu enam sulle?