Tütar ei saa emapuhkusele jääda, sest väimees on juba peaaegu pool aastat tööta. Aga mida teie sellest arvate?

Tütrel on varsti aeg sünnitada, aga ta ei saa ikka veel emapuhkusele jääda, kuigi oleks juba ammu aeg. Ei saa, sest meie väimees on juba pool aastat tööta. Ta ütleb, et otsib uut töökohta, aga kuidas siis nii otsida, et pool aastat möödub ja ikka pole tööd leitud?

Ja tütar käib viimastest jõuvarudest tööl, sest perekonda tuleb ju kuidagi toita – rohkem pole seda kellelgi teha.

Nad abiellusid viis aastat tagasi, ilma kedagi küsimata, lihtsalt panid meid fakti ette. Väimehega tutvusin alles kolm päeva enne pulmi. Ta ei jätnud mulle mingit muljet. Aga oli juba hilja arvamust avaldada – pulmad olid planeeritud, kõik valmis.

Alguses elasid nad üürikorteris ja hiljem võtsid kodulaenu.

Kõik näis olevat korras. Maksed tasuti, vaikselt seati kodu sisse ja elati. Kuigi muidugi pidid nad paljustki loobuma, et laenuga toime tulla. Aga tütar rahustas mind alati, öeldes, et kõik elavad niimoodi.

Mina aga muretsesin rohkem selle pärast, kuidas ta lapsi sünnitab koos selle laenuga. Väimehe peale mul lootust polnud ja nagu selgus, oli mu tunne täiesti õige. Kui tütar teatas, et ootab last, suutis väimees töö kaotada.

Ma olin kohkunud – neil on laen, kuidagi peab elama, tütar on rase ja väimees teatab rahulikult, et jäi töötuks. Ta ütleb, et leiab veel. Rahulik, nagu poleks pereprobleemid üldse tema asi.

– Sa pingutad üle, – ütles mulle tütar.

– Mul on veel emapuhkuseni palju töötada, seega seni on raha olemas, ei sure ära. Ja siis leiab mees töö. Seega ära paanitse enne aega. Me saame hakkama.

Vanad jutud, nagu öeldakse, aga raske on seda uskuda. Kogu raseduse ajal vedasin tütrele vitamiine, toiduaineid ja igasuguseid ravimeid, mida talle määrati. Sest teadsin, et neil endil võib kõigeks selleks raha mitte olla.

Tütre palk läks peaaegu täielikult kommunaalmaksetele ja laenu tasumiseks, toiduks jäi alles ainult väike osa. Aga rasedana pidi ta hästi toituma.

Väimees aga jätkas kodus lamamist, kuigi tütar kinnitas, et ta käib töövestlustel ja otsib tööd. Kuulsin seda valget härgade juttu pool aastat. Ja midagi ei muutunud – ikka otsib ja ikka ei leia.

Aga minu meelest on see mingisugune jama. Kuidas saab noor terve mees poole aasta jooksul üldse mitte mingit tööd leida? Temalt ei oodata ju mingisuguseid kosmilisi summasid, aga midagi võiks ju koju tuua?

Nüüd on tütrel juba sünnitusaeg lähedal ja ta käib ikka veel tööl. Juhid vaatavad teda juba imelikult ja paluvad tal emapuhkusele minna, et ta mitte töökohal ei sünnitaks, aga ta ei saa. Kui ta nüüd emapuhkusele läheks, siis ei oleks neil laenu tasumiseks raha.

Praegu ma sellest ei räägi, kuigi see on mulle väga raske. Ma ei räägi, sest ei taha tütart veel rohkem närvi ajada, ta ju pole rumal, ta näeb ise kõike. Aga kui ta sünnitab, räägin temaga väga tõsiselt. Mees peaks olema pere tugisammas, mitte ballast, mis alla kisub.

Milleks talle selline mees, ma ei kujuta ette.

Aga mida teie sellest arvate?