Tundus, et ma tunnen oma meest hästi, kuna me elasime abielus tervelt 22 aastat. Kuid selgus, et ma olin tugevalt eksinud…

Abielu, mis kestis üle 20 aasta, peaks olema tugev, eks ole? Liis ja tema abikaasa Tõnu paistsid elavat nagu hing ja hing ja kasvatasid lapsi. Kuna nad elasid maal, tuli tal talus tööd teha, et teenida raha.

Pärast pulmi hakkasid nad kohe elama Tõnu vanematega. Tõnu vanemad kohtlesid pruuti hästi ja ei teinud talle kunagi halba. Ja Liis armastas neid nagu oma vanemaid. Tundus, et kõik läks päris hästi.

Abikaasad said kahekordseks vanemateks – neil oli poeg ja tütar. Nad kasvatasid neid ise üles ja saatsid linna õppima. Nad mõistsid, et maal ei saa midagi saavutada.

Üks päev Tõnu tuli töölt koju ja ütles naisele:

– Ma armusin teise naisesse. Peame lahutama.

Liis oli šokis. Ta polnud valmis selliseks elumuutuseks. Külaelanikud olid juba kõik teadnud, et Tõnu petab teda, ja räägiti igal pool.

Selgus, et Tõnu armuke elas naaber tänaval. Ta oli hiljuti linnast tulnud, et hoolitseda voodis lebava vanaema eest. Ta on 40-aastane. Nooruslik, hoolitsetud ja vaikne.

Marika meelitas järk-järgult Tõnu oma lõksu ja tõi ta perekonnast välja.

Tõnut haarasid romantilised tunded, et ta lihtsalt ei suutnud vastu panna. Liisiga oli elu liiga igav, seetõttu andus ta meeleldi suhetele Marikaga. Mees ei tundnud isegi süümepiinu – ta arvas, et Liis on ise süüdi perekonna kokkuvarisemises.

Liis ei osanud midagi sellist oma mehelt oodata – tema truudusetus oli talle tõeline šokk. Ta ei oodanud reetmist inimeselt, keda ta armastas rohkem kui elu. See löök oli talle liiga valus, seetõttu ta lõpetas isegi kodust välja mineku.

Ta häbis inimesi kohata. Mõnikord Liis ei teadnud, kuhu peita end hukka mõistvate pilkude ja provokatiivsete küsimuste eest.

Tõnu vanemad toetasid pruuti:

– Sa elad meiega, sest meie kodu on ka sinu kodu. Las see eksinud inimene otsib endale katuse pea kohale, aga sina jää meie juurde lastega. Ja ära kaota südant, kõik on veel ees.

Liis ei saanud öelda, et ta armastaks oma meest hullumeelselt, kuid nii paljusid aastaid oli ta harjunud, et ta oli pidevalt kõrval. Tal oli raske uskuda, et neil pole tulevikku. Mõtted sellest, et ta kallistab teist naist, lihtsalt lämmatavad teda. Ja kuidas edasi elada?

Naine lootis viimase hetkeni, et mees mõtleb järele ja tuleb tagasi, aga seda ei juhtunud. Tal oli mõte minna ja rääkida Marikaga, et ta laseks Tõnul minna, aga lapsed takistasid teda.

Nad arvasid, et ema väärib paremat elu ja et ei ole mõtet alanduda truudusetu mehe ees. Tõnu vanematel oli oma poja pärast häbi.

Kas tasub sellise abielu eest võidelda? Mida arvate?