Tüli sõbrannaga nädalavahetuse reisil, sest meie laste kasvatamise meetodid on erinevad

Mul on parim sõbranna Katja. Oleme tuttavad olnud palju aastaid ja meie elud on kuidagi alati paralleelselt kulgenud. Vahetasime peaaegu samaaegselt töökohti, abiellusime ja saime emadeks.

Tõsi, pikka aega elasime üksteisest kaugel ja nägime harva. Kuid hiljuti kolis Katja perega naabruskonda ja otsustasime, et peame tihedamini kohtuma. Hiljuti helistas ta mulle ja tegi ootamatu ettepaneku.

— Kuule, lähme nädalavahetusel koos jalutama? — küsis Katja.

— Vabandust, — vastasin mina. — Ei saa, olen lastega.

— See on vahva! — ütles ta rõõmsalt. — Olen ka oma lastega. Lähme koos.

— Kas arvad, et see õnnestub? — küsisin.

— Muidugi, — vastas ta kindlalt. — Saab olema lõbus.

Tegime päevaplaani: minna kaubanduskeskusesse, külastada seal laste mängumaad, siis käia kinos ja kohvikus. 

Ja selle päeva jooksul mõistsin, et meil Katjaga on täiesti erinevad vaated laste kasvatamisele. 

Näiteks kui istusime kohvikus, pani ta noorem tütar laual puslet kokku. Katja nägi, et tüdruk pani ühe osa valesti ja hüüatas kohe:

— Maša, kas sa ei näe, et see ei käi sinna!

Mina ehmatasin ootamatusest.

— Katja, mis toimub? — imestasin mina.

— No on ju näha, et valesti, — ohkas ta. — Las õpib kohe õigesti tegema.

— Las ta ühendab nii, nagu tahab, — ütlesin mina.

Katja turtsatas, kuid ei vastanud midagi. 

— Lapsed peavad eksperimenteerima. See on üks nende arengu põhitingimusi, — märkisin mina.

Sõbranna ainult kortsutas kulmu. 

— Ei, ma tahan, et ta kohe õpiks, kuidas peab, — ütles sõbranna.

— Olgu, see on sinu asi, — kehitasin õlgu.

Pärast seda läksime kõik koos kinosse. Ja seal käitusid lapsed (nii minu kui Katja omad) tavaliselt nagu lapsed ikka. Nad olid lärmakad, hullasid, küsisid juua ja wc-d. Ja mina olin sellega juba harjunud, nii et olin üsna rahulik.

Ma arvasin, et Katja on sama kogenud ema kui mina. Kuid ta käitus nii, nagu näeks lapsi esimest korda elus. Ta susises ja riidles iga liigutuse peale poja ja tütre kallal. 

— Miks sa nii vihane oled? — küsisin.

— Nad käituvad täiesti vastikult, — vastas sõbranna. — Kodus saavad nad veel…

— Mille eest? — imestasin mina. — Nad käituvad normaalselt. Vaata, pool saalist on samasuguseid lapsi.

— Ja selles pole midagi head, — susises Katja.

Pärast kino läksime laste keskusesse. Seal olid igasugused liumägede, redelite, ronimisseadmete jne. Sinna läksid ainult vanemad lapsed, nooremad tütred jätsime enda juurde. Ma arvasin, et jätame nad sinna ja läheme ise kuhugi istuma.

Kuid minu üllatuseks hakkas Katja oma poega jälgima. 

— Jüri! — hüüdis ta. — Tule kohe sealt alla!

Kaks minutit hiljem:

— Jüri, ole ettevaatlik! Sa võid kukkuda.

— Katja, aitab, — ütlesin. — Ta on poiss, las ronib seal. 

— Jah, muidugi, — vastas ta. — Ja siis murrab seal midagi.

Suutsin ta kuidagi kohvikusse viia. Kokkuvõttes möödus see päev minu jaoks pingeliselt. Ja kui Katja järgmisel päeval helistas ja palus mul jagada muljeid, ütlesin talle ausalt.

— Palun ära solvu minu peale, — alustasin mina. — Kuid sa kontrollid oma lapsi liiga palju.

— Millest sa räägid? — ei saanud sõbranna aru.

— Sa ei anna neile üldse iseseisvust, — ütlesin mina. — Sa parandaid, keelad ja nii edasi kogu aeg. 

— Mis?! — karjus Katja. — Ma lihtsalt hoolin neist. Sina sellest ei saa aru!

— Kuidas nii? — ei saanud aru.

— Sest sind ei huvita sinu lapsed, — vastas ta. — Sa ei hooli, kus nad on või mida teevad. Las murravad kõik kondid, sa ütled, et see on iseseisvus.

— Katja, sa ju saad aru, et see pole nii, — ütlesin.

Kokkuvõttes tülitsesime sõbrannaga. Ja ma ei tea, kuidas leppida. Tundub, et oleme ammu tuttavad ja oleks tore jätkata suhtlemist. Kuid iga kord, kui mõtlen sellele, kuidas ta lastega suhtleb…

Aga mida teie arvate, kumb meist on eksinud?