Truudus, mis ületas aastad: liigutav lugu Oskarist, koerast, kes leidis õnne hoolimata mineviku haavadest

Vaikses väikeses linnakeses, vana linnaosa serval, seisis väike pagarikoda. Iga päev tuli selle ukse juurde punakaspruun koer nimega Oskar. Ta istus sillutisel, vaatas möödujaid, justkui otsides kedagi. Oskar ei olnud kodutu, kuid tema elu oli ilmselgelt raskusi näinud.

Kord oli Oskaril kodu ja perekond. Noor paar, Anna ja Martin, võtsid ta kutsikana, pakkudes talle soojust ja hoolt. Oskar oli nende esimene lemmikloom, ja nad armastasid teda väga. Nad jalutasid koos pargis, sõitsid jalgrattaga ja õhtuti vaatasid filme, kõik ühel diivanil istudes.

Aga elu toob tihti kaasa katsumusi. Mõne aasta pärast sai Martin töökoha teises riigis ning nad koos Annaga tegid raske otsuse kolida. Kuid üürikorter, kuhu nad kolisid, ei lubanud lemmikloomi. Nad pidid jätma Oskari Martini vanaema juurde. Nad lubasid, et tulevad tema juurde tagasi nii kiiresti kui võimalik.

Oskari jaoks oli see uue peatüki algus. Vanaema armastas teda, kuid iga aastaga muutus tal raskemaks koera eest hoolitsemine. Oskar tundis seda, ja tema süda justkui murdus: ta igatses Anna ja Martini järele. Lõpuks ei suutnud vanaema enam pisaraid tagasi hoida ja viis ta varjupaika. „Nad tulevad kindlasti sinu juurde tagasi,“ ütles ta hüvastijätuks.

Varjupaigas Oskar ei andnud alla. Iga päev vaatas ta uksi, justkui oodates, et tema armastatud peremehed kohe sisse astuvad. Varjupaiga töötajad märkasid, kui truu ja tark ta oli, ning tegid temast „abilise“. Oskarist sai teistele koertele sõber, ta rahustas neid ja isegi „naeratas“ uutele külastajatele, kes tulid lemmikloomi vaatama.

Ühel päeval tuli varjupaika kümneaastane tüdruk koos emaga. Tal olid kurvad silmad, kuid need särasid lootusest. Tüdruku nimi oli Emma, ja ta oli ammu unistanud koerast. Ta astus Oskari juurde ja sirutas käe. Oskar tõstis pea, nuusutas kätt ja limpsas seda õrnalt. Emma naeratas – sel hetkel mõistsid nad, et on teineteise leidnud.

Oskar leidis uue kodu, kus teda armastati ja tema eest hoolitseti. Kuid igal õhtul, akna juures istudes, vaatas ta ikka kaugusesse, justkui oodates neid, kes kunagi lubasid tagasi tulla.

Ühel päeval, kolm aastat hiljem, avanes Emma koduuks ja lävel seisid Anna ja Martin. Nad tundsid Oskari kohe ära, ja Oskar tundis neid. Koer jooksis nende poole, saba rõõmsalt liputades, justkui oleks ta kogu selle aja ainult neid oodanud. Anna kallistas teda ja Martin põlvitas tema kõrvale, korrates tema nime. Sel hetkel seisis Emma eemal ja jälgis seda stseeni, tundes, et tema ja Oskari elu võib muutuda.

Anna ja Martin rääkisid, kuidas nad pärast naasmist Oskarit otsisid. Kuuldes varjupaigast ja tema uuest kodust, mõistsid nad, et koer on leidnud armastuse ja hoolitsuse, mida ta väärib. Nad istusid Emma ja tema emaga ühe laua taha, rääkisid kaua ja naersid, samal ajal kui Oskar kogu aeg nende vahel tiirles, justkui püüdes kõigile oma tähelepanu jagada.

Lõpuks nad leppisid kokku. Oskar jäi Emma perre, kuid Anna ja Martin hakkasid teda külastama, et oma vana sõbraga aega veeta. Mõnikord jalutasid nad kõik koos pargis või pidasid piknikke. Nüüd oli Oskaril mitte ainult kaks kodu, vaid terve maailm, mis oli täis armastust ja soojust.

Igal õhtul heitis ta ikka akna kõrvale pikali, kuid enam ei vaadanud ta kaugusesse. Ta teadis, et need, keda ta armastab, on alati tema lähedal, ja enam polnud vaja midagi karta.