Tõime isa enda juurde ja ei lase tal oma reegleid kehtestada, aga tema solvub – tema arvamust ei austata

Pool aastat tagasi tuli isa meile elama tuua, sest ema suri ja ta ei tulnud üksi toime. Aga isa oli kogu elu harjunud emale käske jagama, kõik tehti tema juhtnööride järgi. Aga minu kodus on oma kord ja me ei kavatse abikaasaga isa ees kummardada ja tema reeglite järgi elada. Aga tema solvub – teda ei austata, tema arvamust ei arvestata.

Umbes kaks aastat tagasi sai isa insuldi. Alguses ta lihtsalt lamas, siis ema hakkas teda jalule aitama ja aitas tal taas kõndima õppida. Nüüd on kõik peaaegu normaalseks muutunud, kuid tal on raske kõndida ja parema käega ei saa ta peaaegu midagi teha – see ei kuula hästi sõna.

Kui ema oli elus, elasid nad normaalselt, ema hoolitses tema eest, valmistas süüa ja koristas.

Aga kui ema suri, sai selgeks, et isa ei suuda üksi elada. Otsustati tuua ta meie juurde, sest iga päev linnalähedasest elukohast tema korterisse sõitmine oli väga keeruline ja aeganõudev.

Isa alguses protestis, kuid pärast seda, kui nõudis, et jätaksime ta rahule, ja proovis nädala üksi elada, muutis meelt. Tema korter suleti, asjad pakiti kokku ja viidi meie majja. Õnneks on meil seal piisavalt ruumi kõigile.

Kogu elu oli isa pidanud end pere juhiks, andnud emale käske, kehtestanud mingeid reegleid ja puhunud ennast tähtsaks. Ma teadsin, et ema lihtsalt lubas tal nii käituda. Ta armastas teda, isa käitumine ei häirinud teda, ta suhtus sellesse rahulikult ja isegi huumoriga. Pealegi oskas ema alati veenda teda langetama otsuseid, mis talle sobisid. See on ilmselt harmoonia suhetes.

Halb oli see, et pärast meie juurde kolimist pidas isa end ikka veel perekonna juhiks. Kuid mulle on juba ammu rohkem kui viisteist aastat ja mul on ka mees, kes pole rumal poiss. Aga see ei seganud isa. Ta kohanes paar päeva ja hakkas siis oma korda kehtestama.

Meie abikaasaga töötame mõlemad kaugtööna, tihti öösiti, sest siis on internetikiirus kiirem ja miski ei sega. On loomulik, et kui töötad hommikul kella neljani, siis magad hiljem kella üheteistkümneni, kui pole kiireid asju ajada. Oleme harjunud sellise graafikuga, elame nii juba mitu aastat. Kõik saab tehtud, kõik sobib.

Aga isa otsustas, et nii kaua magavad ainult laisad. Ta oli harjunud tõusma mitte hiljem kui pool kaheksa hommikul. Ta, nagu ise ütles, kannatas terve nädala ja jälgis meid, siis otsustas meid „õigele teele juhatada“. Ta hakkas meid äratama hommikul kell kaheksa, arvates, et andis meile juba piisavalt aega magamiseks.

Meile oli neli või isegi kolm tundi und ilmselgelt vähe. Ma selgitasin isale igal võimalikul viisil, et me ei veeda öid asjatult, vaid töötame, seega tahame nüüd magada.

– Mis töö see selline on, et te istute kogu öö oma arvutite taga ja siis magate lõunani? Normaalsed inimesed tõusevad hiljemalt kell kaheksa ja lähevad magama kell üksteist või kaksteist.

Ja jälle meie katsed selgitada, et meie töö on oma spetsiifikaga, ja jälle isa kangekaelne peanoogutamine.

– Ma harjutan teid normaalse režiimiga! See on teie enda huvides!

Kaks nädalat algas meie hommik kell kaheksa, kui isa tormas meie tuppa, süütas tule ja nõudis ärkamist. Kuni abikaasa peitis end padja alla, juhatasin ma isa õrnalt toast välja, me vaidlesime umbes kakskümmend minutit, ta solvus minu peale ja ma läksin edasi magama.

Hiljem solvus isa lõplikult ja lõpetas meie äratamise, otsustades, et oleme ise oma kõige suuremad vaenlased. Kuid siis asus ta kontrollima meie toitumisrežiimi ja -kava. Meie abikaasaga pole eriti supisõbrad, seetõttu pole see meie külmkapis kõige tavalisem roog. Vahel tekib soov, siis keedan seda, kuid ainult üheks korraks.

Isa oli harjunud iga päev suppi sööma. Pole probleemi, valmistan seda, et tal oleks maitsev. Aga isale ei piisanud ainult ise söömisest. Talle oli vaja, et kogu pere sööks suppi. Ja veel samal ajal kui tema, st kell pool üks. Tema jaoks oli see lõunasöök, kuid meie ei olnud selleks ajaks tihti isegi hommikusööki lõpetanud.

– Peab järgima toitumisrežiimi!

Isa, sina oled juba pool päeva mööda saatnud, aga meie alles ärkasime. Ei hakka ju keegi hommikusöögiks suppi sööma!
Alusta algusest peale uuesti! Vaidlemine selle üle tundus tobe, aga isa teadis alati paremini, tema oli nii kogu elu elanud, tema teadis.

– Isa püüdis ka kontrollida, kui palju elektrit me tarbisime või kui palju vett kulutasime. Aga meie abikaasaga ei saanud aru – mis vahet seal on, me maksame selle eest oma rahaga. Meil pole soovi duši all olles vett kinni keerata, kui me end peseme, ja hambapesu pimedas pole ka eriti meeldiv.

Isa avaldab oma autoriteetset arvamust iga küsimuse kohta ja solvub, kui me teda ei kuula. Ta võib nädal või isegi kaks käia uhke rühi ja tõsise näoga nagu monument iseendale. Kord isegi näljastreikis kolm päeva – ma ei mäletagi, mis teda ärritas.

Mees on hakanud terveks päevaks linna sõitma, et mitte äiale ette jääda. Ka mina läheksin meelsasti, aga see oleks inetu. Isa solvuks veelgi enam, kuigi ta on niigi pidevalt solvunud, et temaga selles peres ei arvestata ja teda ei austata.