Tõde, mis purustas mu pere

Mu poeg tõi esimest korda oma tüdruksõbra koju, et mind temaga tutvustada. Mu abikaasa oli tol päeval komandeeringus… VÕI NII MA ARVASIN! Me sõime kolmekesi õhtust, kõik kulges suurepäraselt – kerge vestlus, naer, hubane õhkkond… kuni ta märkas riiulil raamitud fotot – minu mehe pilti. Tüdruku nägu kahvatus hetkega. Ma taipasin, et midagi on valesti, kuid ei jõudnud midagi küsida, kui ta hingas sügavalt sisse ja ütles sõnad, millest mul süda külmaks lõi:

— Mul on väga kahju… aga ma pean teile ütlema. See mees on tegelikult… minu isa.

Toas valitses vaikus. Kuulsin, kuidas mu süda kõvasti peksis.

— Mida? — suutsin vaid sosistada.

Mu poeg, kes istus kõrval, tõstis järsult pea.

— Mis jama see on? — ta muigas närviliselt, justkui püüdes olukorra absurdsust eemale peletada. — See on minu isa.

— Ma saan aru, kuidas see kõlab, — tüdruk pani käed põlvedele ja langetas pilgu, — aga ma ei suutnud vaikida, kui seda fotot nägin.

Neelatasin. Peas keerlesid läbisegi mõtted, hirm ja viha.

— Selgita, — ütlesin lõpuks külmalt.

Ta ohkas ja alustas:

— Ma kasvasin ilma isata. Ema ütles alati, et ta lahkus, kui olin väike. Aga hiljuti tunnistas ta, et kõik polnud nii lihtne. Ta näitas mulle üht fotot. Ma jätsin iga joonise meelde. Ja kui ma nägin teie meest sellel riiulil… ma tundsin ta kohe ära. See on tema.

Haarasin laua servast, tundes, kuidas mu keha värises.

— See on võimatu, — ütlesin teravalt. — Mu mees ei saa olla sinu isa.

— Olete te kindel? — küsis ta vaikselt.

Mu poeg kargas püsti:

— Aitab! — ta vaatas kord teda, kord mind. — See on mingi eksitus.

Aga sügaval sisimas tundsin ma seda, mida kõige rohkem kartsin: ta rääkis tõtt.

Pärast õhtusööki ei leidnud ma endale kohta. Tüdruk lahkus, mu poeg paugutas oma toa ukse kinni. Mina aga istusin köögis ja vaatasin jahtunud teetassi ees. Peas kõlasid ta sõnad: *„See on minu isa“.*

Kui öösel mees helistas „komandeeringust“, oli ta hääl nagu alati rahulik.

— Kõik korras? — küsis ta.

Ma tahtsin karjuda: „Sa valetad!“, kuid hoidsin end tagasi.

— Jah, — vastasin külmalt.

Panin toru ära ja mõistsin: ma pean tõde teada saama.

Järgmisel päeval kohtusin oma vana sõbranna Mariga. Rääkisin talle kõik ära.

— Oled sa kindel, et see pole juhus? — küsis ta ettevaatlikult.

— Ta tundis ta fotolt ära. Ja reageeris liiga emotsionaalselt.

Mari kortsutas kulmu:

— Võib-olla oli su mees kunagi tõesti tema emaga seotud? Seda saab kontrollida.

Ta sõnad olid loogilised. Otsustasin: ma leian selle naise üles.

Mõne päeva pärast palusin pojale, et ta kutsuks oma tüdruksõbra uuesti meie juurde. Ta ei tahtnud, aga lõpuks nõustus.

— Ma tahan kohtuda sinu emaga, — ütlesin tüdrukule otse.

Ta kõhkles, kuid lõpuks nõustus.

Kui astusin sisse väiksesse korterisse, kus nad elasid, tõmbus mu sisemus kokku. Umbes viiekümneaastane naine, väsinud nägu, aga ilusad silmad. Ta vaatas mind ärevalt.

— Te olete Taavi naine? — küsis ta vaikselt.

Mul jäi hing kinni.

— Jah.

Ta noogutas ja istus.

— Siis ta ikka veel valetab…

Ta rääkis, et kakskümmend aastat tagasi oli neil armusuhe. Ta jäi lapseootele, kuid Taavi kadus, öeldes, et „pole valmis“. Ta otsustas last üksi kasvatada.

— Ma arvasin, et ta oli vallaline, — ta hääl värises. — Aga paistab, et tal oli juba perekond… koos sinuga.

Tundsin, kuidas maa mu jalge alt kaob. See tähendas, et mu mees oligi… tema isa.

— Te saate aru, et meie lapsed… — ma ei suutnud lauset lõpetada.

Ta noogutas:

— Ma saan aru.

Lahkusin sealt tundega, et mu elu variseb kokku.

Kui mees naasis „komandeeringust“, ootasin teda kodus. Ta astus uksest sisse, naeratas, aga mina viskasin talle näkku:

— Sa oled selle tüdruku isa, kellega meie poeg käib.

Ta tardus. Naeratus kadus.

— Kes sulle seda ütles?

— Tema. Ja ta ema. Ja nad räägivad tõtt.

Ta sulges silmad.

— Ma tahtsin rääkida…

— Tahtsid? — ma karjusin peaaegu. — Sa lasid meie pojal käia oma õega!

Ta püüdis end õigustada, et see oli „ammu“, et ta „ei teadnud lapsest“. Aga ma ei suutnud enam kuulata.

Rääkisin pojale tõe. Algul ta ei uskunud, aga siis kahvatas.

— Nii et… ta on mu õde?

— Jah.

Ta käed värisesid.

— See on… jäle.

Ta sulgus oma tuppa ja mina istusin, mõeldes: mis nüüd saab?

Möödus mitu nädalat. Poeg enam tüdrukuga ei kohtunud, kuid muutus morniks ja kaugeks. Mees üritas suhelda, aga ma ei suutnud talle otsa vaadata. Iga ta samm meenutas mulle reetmist.

Kohtusin uuesti tüdruku emaga. Ta ütles:

— Meie lapsed pole süüdi. Aga peame aitama neil sellest üle saada.

Väikeses linnas levisid kuulujutud kiiresti. Inimesed sosistasid mu selja taga. Tundsin end oma kodus võõrana.

Ühel ööl tuli poeg minu juurde ja ütles:

— Ema, ma tahan ära kolida. Alustada uuesti.

Ma kallistasin teda ja sain aru, et tal on õigus.

Kuu aja pärast esitasime abikaasaga lahutuse avalduse. Ta püüdis mind ümber veenda, kinnitas, et armastab ainult mind, et see kõik oli „minevik“. Aga minu jaoks polnud enam minevikku olemas. Oli ainult olevik – ja see oli purustatud.

Poeg läks õppima ülikooli teise linna. Mina jäin üksi, kuid ühel hetkel taipasin: see on võimalus alustada uut elu. Ilma valeta.

Mõnikord mõtlen sellest tüdrukust. Sellest, kui absurdsel moel võivad saatused põimuda. Võib-olla kohtuvad meie lapsed kunagi uuesti – vennana ja õena, aga juba teisest vaatenurgast.

Ja mina… ma õpin uuesti elama.

👉 Aga teie, kui oleksite minu olukorras — kas annaksite andeks nii sügava reetmise?