Terve elu unistasin oma venna kohale sattumisest, kuid peagi muutus kõik

Minu ema jäi minust rasedaks kaheksateistkümneselt. Isa loobus meist kohe. Sel ajal ei vajanud ta peret – kogu tema aeg kulus pidudele ja sõpradele. Minu vanaisa ja vanaema vihastasid tütre peale – oli ju häbi selline olukord. Vanaisa ajas ema majast välja, sest ei tahtnud sellist „kergemeelset“ tütart.

Raske on isegi ette kujutada, kuidas ema selle kõik üle elas, aga ta sai hakkama. Astus ülikooli kaugõppesse ja leidis töökoha. Talle anti ühiselamutoas elamispind. Mina pidin varakult iseseisvaks saama. Käisin poes, koristasin kodu ja soojendasin õhtusööki. Mängimiseks aega ei jäänud – nii kaua, kui end mäletan, aitasin emal majapidamistöid teha.

Kuid ma ei kurtnud kunagi, sest olin ainus mees peres, kuigi veel väike.

Varsti hakkas ema kohtamas käima Meelisega. Ta meeldis mulle – tõi komme ja toidukraami. Ema oli õnnelik. Ühel päeval teatas ema, et abiellub Meelisega ja me hakkame elama suures majas.

Ma olin rõõmus – tahtsin väga isa, ja lootsin, et Meelis saab selleks.
Alguses läks kõik hästi. Sain puhata igapäevastest kohustustest. Mul oli isegi oma tuba. Sain rahulikult muusikat kuulata ja raamatuid lugeda. Kasuisa aitas emal igas asjas ja ema tundus õnnelik.

Mõne aja pärast teatati mulle, et mul on varsti sündimas vend või õde. Siis ütles Meelis, et pean kolima teise, pisikesse tuppa, mis oli varem panipaigaks. Sellest toast saab laste mängutuba. Ma ei saanud aru, miks just mina pidin kolima, kuigi majas oli veel vabu tube.
Järgmisel päeval viidi mu asjad ja laud teise tuppa. Mõistsin, et minuga käituti ebaõiglaselt, aga ma ei vaielnud vastu.

Kui sündis Martin, ei saanud ma öösiti peaaegu üldse magada. Ta nuttis pidevalt. Hakkasin koolis maha jääma, õpetajad ja ema pahandasid minuga.
– Sa pead olema vennale eeskujuks! Aga sina ainult laiskled! Lõpeta meie häbistamine! – karjus ema järjekordse kahe pärast.

Varsti kasvas Martin suuremaks ja mul tuli teda hoida. Jalutamas käisin temaga samuti mina. Mäletan, kuidas jalutasin vankriga mööda hoovi, näost punane häbist. Poisid naersid minu üle. Aga midagi teha ei olnud.

Kõik parem osteti vennale. Kui küsisin uusi riideid, ütles kasuisa, et minu jaoks pole praegu raha. Hommikul viisin Martini lasteaeda ja õhtul tõin tagasi, toitsin teda ja alustasin siis koristamist. Ootasin aega, millal vend suureks kasvab.

Kui ta kooli läks, ütles ema, et pean talle jälle kodutöödega aitama. Martin kasvas ärahellitatuks ja kapriisseks. Ükskõik kui palju ma pingutasin, õppis ta halvasti. Kui teda noomisin ja sundisin õppima, jooksis ta emale kaebama. Loomulikult võttis ema tema poole ja mina olin jälle süüdi.

Martinit viidi ühest koolist teise, kuid ta ei suutnud kuskil õppida. Lõpuks pandi ta erakooli, kus õpetajad raha eest „ei norinud“.
Mina astusin tehnikakooli mehaanikuks õppima. See eriala mind ei huvitanud, tahtsin lihtsalt kodust ära minna.

Hiljem astusin ülikooli kaugõppesse ja sain tööle. Töötasin ööd ja päevad, et osta oma korter. Seejärel abiellusin.
Martinile ostis isa korteri, kuid ta elab ikka vanematega. Töötada ta ei taha, korteri väljaüürimisega teenib niisama.

Ühel uusaastaõhtul olime kõik vanemate juures koos. Martin oli tulnud oma tüdrukuga. Köögi juures möödudes kuulsin juhuslikult nende vestlust.
– Sul on õnne Mardiga.

Ta on töökas ja tõeline mees. Miks Martin ei ole nagu tema? Palun teda kogu aeg, et elaksime koos ja looksime pere, aga tema klammerdub ema külge. Tööle ka ei pea minema – üüritulust jätkub, – kurtis Martini tüdruk.

– Jah, Mart on suurepärane, – vastas mu naine naeratades. – Lahku Martinist, teda pole mõtet oodata. Temast head meest ei saa.

Tõesti, paljud naised proovisid teda muuta, aga tal polnud kedagi vaja. Ta tahtis ainult terve päeva teleka ees vedeleda. Ja ema ei sallinud tema tüdrukuid – keegi polnud tema pojale piisavalt hea.

Sain aru, et olen enda üle uhke ja õnnelik. Saatus oli mulle siiski armuline ja tasus mulle kõigi raskuste eest. Mul on nüüd pere, kaunis naine, armas tütar ja oma kodu, mille olen ise välja teeninud.