Teismeline muutis vana mahajäetud bussi kasside varjupaigaks: kuidas üks idee muutis terve tänava elu

Päike vaevu piilus läbi hallide pilvede, kui seitsmeteistaastane Lukas viskas viimase pilgu oma koduhoovis seisvale roostetanud bussile. See vana «Ikarus», mis oli seal seisnud viis aastat pärast seda, kui tema isa oli pere hülganud, meenutas pidevalt täitumata unistusi. Naabrid olid juba ammu kurtnud, et “see vanaraud” rikub terve Saarniidu tänava ilme.
Just sel hetkel, kui Lukas oli valmis helistama vanametalli vastuvõtupunkti, ilmus tema jalgade ette kõhn triibuline kass. Loomake näugus haledalt ja poiss tõmbas automaatselt taskust välja võileiva jäänused. Kass tormas isukalt toidu kallale ja hõõrus seejärel tänulikult end Lukase jalgade vastu.

“Kust sa pärit oled, sõber?” — küsis Lukas, märgates, et kassil ei olnud kaelarihma. Nende kanti oli hulkuvaid loomi palju siginenud, eriti pärast seda, kui ainus varjupaik linnas oma uksed sulges.

Järgmisel päeval märkas Lukas, et triibuline kass tõi endaga kaasa veel kaks sõpra. Nad nuuskisid ettevaatlikult vana bussi ümbrust ja seadsid end siis selle varju puhkama. Vaadates neid, tundis Lukas äkki, kuidas tema peas tekkis idee.
Miks mitte anda sellele bussile uus elu? Miks mitte teha sellest hulkuvatele kassidele pelgupaik?
Töö algas samal päeval. Esimese asjana puhastas Lukas salongi vanadest istmetest, jättes alles vaid mõned tulevaste külaliste jaoks. Alguses poja plaani üsna skeptiliselt suhtunud ema ühines peagi entusiastlikult projektiga, aidates õmmelda vanadest tekkidest pehmeid asemeid.

Kui vanaproua Eleonora, kes oli varem pidevalt kurtnud “selle õudse bussi” üle, nägi muutust, tõi ta kaasa mõned kausid ja koti kassitoitu. “Mul oli kord kass nimega Mimi, — ütles ta vaikselt. — Me olime koos kaheksateist aastat. Ma igatsen teda nii väga.”
Jutt ebatavalisest varjupaigast levis kiiresti lähedal asuvatesse naabruskondadesse. Tühi krunt Lukase maja ümber, mida kõik varem vältida püüdsid, muutus nüüd kohtumispaigaks. Inimesed tõid toitu, mänguasju ja ehitasid kassidele isegi käepärastest materjalidest majakesi.

Väike Sophie, tüdruk naabertänavalt, kes autismi tõttu peaaegu ei rääkinud, hakkas iga päev kogunema. Tema ema rääkis pisarsilmi Lukasele, kuidas ta kuulis oma tütre naeru esimest korda üle pika aja, kui ta mängis kassipoegadega.
Kohalik veterinaar Thomas pakkus välja, et viib loomadele kord nädalas läbi tasuta kontrolle, ja loomapoe omanik annetab regulaarselt kassitoitu ja liivakaste.

Kolm kuud pärast esimese kassi ilmumist oli vana bussi juba raske ära tunda. Väljast olid selle seinad kaetud värviliste joonistustega, sees aga leidsid endale koha mugavad riiulid ja asemed, isegi võrkaiaga piiratud jalutusala kassidele. Ent kõige suurem muutus ei toimunud bussiga, vaid inimestega.

Saarniidu tänav, kus varem naabrid vaevu tervitasid teineteist, hakkas meenutama üht suurt perekonda. Eakad inimesed tundsid end jälle kaasatuna, lapsed õppisid hoolimise ja vastutuse tähtsust ning hulkuvad kassid leidsid armastavaid kodusid.
Lukas meenutas sageli seda halli päeva ja kõhna triibulist kassi, kes kõik muutis. Mõnikord võib üks väike idee ja soov muuta maailma veidi paremaks käivitada sündmuste ahela, mis muudab paljude elu.

Ja vana buss, mis kunagi sümboliseeris purunenud lootusi, muutus kogukonna südameks, kus igaüks — nii inimene kui kass — võis leida selle, mida tal enim vaja oli: kodu.