Tänupüha, mida ma ei unusta – ja tõde, mida ma proovisin varjata…

Ma mäletan seda püha, nagu oleks see ikka veel mul silme ees.
Lapsepõlves ei olnud Tänupüha minu jaoks ei kallistuste ega kalkunilõhna ega naeru päev suure laua ümber. Meie jaoks oli see lihtsalt veel üks õhtu, kui ema tuli hilja koju, nii väsinud, et oli nagu vari, ning ma soojendasin mikrolaineahjus seda, mida suutsime soodushinnaga saada.

Ma arvasin, et kõik elavad niimoodi.

Sel aastal kutsuti mind esimest korda külla “päris õhtusöögile”. Ma teesklesin, et see on mulle ükskõik, kuid seest värisesin – enesekindluse puudusest ja mulle võõrast kodusoojusest, mida ma polnud kunagi tundnud.

Kui ma majja sisenesin, tabas mind justkui laine: värske küpsetise, liha ja vürtside lõhn… tunne, et siin elavad inimesed, kes teavad, mis on pidu.
Lauale oli kaetud nii rikkalikult, et mu süda hakkas kiiremini lööma.
Ma ei olnud kunagi varem näinud nii palju toitu korraga.

Ja võibolla sellepärast ulatasin käe automaatselt kastmekaussi – lihtsalt proovida, lihtsalt veenduda, et see kõik on tõeline. Kuid minu selja taga kõlas järsk hääl:

– Kas nii käitutakse teie kodus?

Ma ei suutnud vastata. Mul oli häbi, nagu poleks kunagi varem olnud. Nägu oli tulikuum, käed värisesid, ja kurk oli nii tugevalt kinni, et ma oleks peaaegu võõras kodus köögis nutma hakanud.
Lihtsalt noogutasin ja lahkusin vaikselt.

Tee koju oli nagu udus. Kõndisin kiiresti, et keegi ei näeks mu silmi.
Kui avasin seljakoti, et võtta välja kaustik, kukkus midagi pehmet maha.
Kummardusin… ja jäin seisma.

Mu ees oli soe karp.
Kui ma kaane avasin, levis sealt see pidude lõhn – kalkun, püree, täidis, väike tükk kooki. Ja peal oli väike sedel:

“Ei tohi olla ühtegi last, kes oleks sel päeval näljas.”

Sama järsk nägu, see hääl…
See oli tema.

Istusin voodil, hoides seda karpi mõlema käega, nagu võiks see iga hetk kaduda. Ja sõin – aeglaselt, pausidega, sest toit muutus aina soolasemaks pisaratest, mida ma enam tagasi ei suutnud hoida.
See oli esimene tõeline pidusöök minu elus.
Ja see oli nii soe, et soojendas kõike, mis oli pikka aega olnud tühi ja külm.

Hiline õhtu, kui ema tuli töölt koju – väsinud, punetavate kätega, lõhnades oma vahetuse odavate kemikaalide järele. Ma rääkisin talle kõigest – lauast, kohmetusest ja märkmikust.

Ta kuulas vaikides, siis istus raskelt minu kõrvale ja tõmbas mu nii tugevalt enda vastu, nagu tahaks mind kogu maailma eest kaitsta.

– Poiss… mõnikord tuleb headus väga karmis kestast, – sosistas ta. – Inimesed oskavad armastada ja aidata erinevalt. Mitte alati nii nagu me sooviksime. Kuid see on siiski abi.

Tema hääl värises. Ja ma sain aru, et see lugu teeb haiget mitte ainult mulle.

Mõned nädalad vältisin seda maja, kartes uuesti näha seda ranget pilku, mis meenutas mulle minu häbi.
Aga ühel talvepäeval kutsuti mind jälle külla – “lihtsalt, et aidata ehted kuusele riputada”.
Seisin kaua lävel, kõheldes siseneda. Kuid kui uks avanes, vaatas seesama range naine mulle pehmemalt, rahulikult otsa – ja ulatas mulle väikese jõuluehte.

Ja sel hetkel ma mõistsin: see õhtusöök polnud lihtsalt toit.
See oli esimene meeldetuletus minu elus, et headus pole alati õrn. Vahel on see okkaline, karm, kohmakas. Kuid see on siiski headus.
Ja see on suuteline inimest muutma – vaikselt, sügavalt ja igavesti.