Tänu juhusele kuulsin, mida meie sõbrad tegelikult meist arvavad

Oleme Rihoga lapsepõlvest saati sõbrad. Ta oli minu parim sõber juba kooliajal. Kui saime täiskasvanuks, läksime kumbki oma teed, kuid suhtlemist ei lõpetanud. Isegi täna, peaaegu 30 aastat hiljem, kohtume ja veedame koos lõbusalt aega.

Ühel päeval, nädalavahetuse eel, helistasin Rihole ja kutsusin ta koos naisega meie suvilasse. Ta nõustus rõõmuga. Arutasime lühidalt vajalikke korralduslikke asju ja jätsime hüvasti.

Minu telefon hangus sel hetkel ja ma ei suutnud kõnet lõpetada, kuid Riho arvas vist, et panin toru ära ja hakkas kohe pärast meie vestlust oma naisega meie perekonda arutama.

Minu „sõber“ naeris minu ja mu naise üle, nimetas meid inetute sõnadega. Nad rääkisid meie „vanast ja räpasest suvilast, mis silme ees laguneb“. Siis läks veel hullemaks.

Nad hakkasid meie lapsi arutama. Rääkisid, et oleme halvad vanemad, sest oleme väga vastutustundetult saanud lausa kolm last ja nüüd me ei saa nendega hakkama ega kasvata neid. Nad jõudsid ka arutada, kuidas kokku hoida ja milliseid odavamaid tooteid pidulauale osta.

Loomulikult šokeeris mind kuuldud. Kui sellest oma naisele rääkisin, oli ta samuti vapustatud. Ta ütles kohe, et selliseid „sõpru“ ta ei taha tunda ega näha.

Alguses olin väga vihane ja arvasin samamoodi. Tahtsin Rihole helistada, talle kõik öelda ja meie plaanid tühistada, aga siis otsustasin talle kätte maksta.

Laupäeval sõitsime koos naise ja lastega juba varahommikul suvilasse. Varsti jõudsid kohale ka meie „sõbrad“. Kohe hoovi astudes hakkasid nad meie lastega mängima ja korrutasid pidevalt, kui armsad nad on. Meie naisega olime vait ja ei suutnud nende silmakirjalikkust uskuda.

– Mis plaanid teil lastega on? – küsisin ma kuidagi ülbel toonil. – Miks ei otsusta? Te pole enam noored, on aeg ka lastele mõelda. Või on tervisega probleeme?

Sellised sõnad panid Riho veidi kohmetuma.

– Meiega on kõik korras, oleme terved, tahame lihtsalt veel natuke iseendale elada.

– Kui kaua te veel endale elate? Aastad lähevad… No olgu, tunnistage üles, te arvate ilmselt, et ainult vastutustundetud vanemad saavad lapsi? – ma naersin.

Oli selge, et Riho oli veel rohkem segaduses. Nad vahetasid naisega pilke ja viisid vestluse kiiresti teisele teemale. Meie „sõbrad“ hakkasid lauale toite panema, mille nad kaasa olid toonud. Heitsin pilgu lauale ja kommenteerisin:

– Ha-ha-ha, – naersin, – kas kommid ostsite vist MAXIMA kampaaniast? Ärge häbenege, kõik on korras, ajad on rasked. Meil siin ka, suvila laguneb ja hoov on korrastamata. Raha kõige jaoks ei jätku. Muide, äkki aitate meid natuke?

Meie külalised seisid nõutult toimuvat jälgides.

– Ärge imestage, ma räägin tõsiselt. Ma teen šašlõkki, Sonja lõikab salatid kiiresti valmis ja teie aitate meil majapidamistöödes. Tulge kaasa, ma näitan, kus meil aiatööriistad on ja annan riided selga panna.

Sel hetkel meenusid meie „sõpradele“ äkki mingid kiired asjad linnas ja nad lahkusid kohe.

Pärast seda juhtumit me enam nendega ei suhtle. Ma ei tea, kas nad said aru, millele vihjasin, või mitte, aga selliseid „sõpru“ pole meil kindlasti vaja.