Täna tähistas ta oma 90. sünnipäeva, kuid keegi ei meenutanud seda – ei lapsed, ega lapselapsed…

Hommik väikeses suvilalinnakus, kus majad seisavad sirgetes ridades mööda korralikke kõnniteid, oli üllatavalt rahulik. Päike oli vaevu katusetipust tõusnud, kui Lucas tõusis diivanilt ja astus üle pisikese elutoa, et endale teed keeta. Ta sammud olid rahulikud, aja ja kergelt värisevate põlvede tõttu aeglased. Kuid sel päeval tundis ta erilist ärevust — sest tal oli 90. sünnipäev.

Lucas pani selga oma parima kampsuni, millele oli õmmeldud oranžide niitidega muster. Just selles kampsunis oli ta kunagi külalisi võõrustanud, kui lapselapsed käisid koolivaheaegadel külas. Ja nüüd, vaadates köögikapi peegelduse pealt oma peegelpilti, mõtles Lucas sellele, kui kiiresti aeg lendab. Nagu oleks see olnud alles eile, kui need samad lapselapsed mööda hoovi jooksid, naersid ja lärmakalt kullimängu mängisid. Aga täna… kus nad on?

Majas oli kõrvadel lõikav vaikus. Laual seisis taldrik küpsistega, mille ta oli eelmisel õhtul valmis pannud, arvates, et keegi siiski tuleb külla. Kuid telefon ei helisenud. Seinal olevad kellad mõõtsid ükskõikselt aeglaseid lööke: kaheksa… üheksa… kümme… Lucas läks rahulikult akna juurde, vaadates tänavale, lootes näha tuttavat autot või vähemalt tuttavaid siluette. Vaid paar aastat tagasi oli sellest päevast tulnud naeru ja õnnesoovide tõeline mürin. Lapsed kaisutasid teda soojalt ja lapselapsed tõstsid käsi, paludes aias jalgpalli mängida.

Kuid pered, nagu linnudki, lendavad laiali: keegi läks õppima, keegi tööle, kellelgi tekkisid uued mured ja kohustused. Lucas mõistis, et keegi ei pea kogu aeg kohal olema. Kuid just täna, päeval kui tal täitus üheksakümmend aastat, ootas ta siiski. Ootas nagu ema poega armeest, nagu armunud neiu armsamat õhtusel jaamast oodates.

Lõunaks muutus üksilduse tunne veelgi raskemaks. Kerge külmavärinaga värisedes otsustas Lucas jalutada veidi aias — vanad lihased valutasid ja hingele tungis kummaline tühjuse tunne. Peenaritel ei kasvanud enam ammu aedvilju, ta ise ei suutnud neid enam endiselt hooldada. Paar kuivanud roosipõõsast ja üksik õunapuu kandsid märke kaduvast elust. Ta mäletas, kuidas siin kord kestis terve pidu: lapsed jooksid okste vahel, õunu korjates, ja lapselapsed naersid tema lugude üle “noorusajast”.

Päev venis lõputult. Kui päike hakkas loojuma, naases Lucas majja, pannes teekannu pliidile. Mis siis, et keegi ei helistanud, kindlasti ei tule keegi külla. Ehk unustati keset tähtsaid asju. Ehk arvas keegi, et ta on piisavalt täiskasvanud, et tunnuslikku päeva rahus üksinda taluda. Või arvatakse, et vanamehe jaoks pole see nii tähtis. Ta üritas leida vabandusi, kuid sügaval hinges mõistis ta: inimesed lükkavad kohtumisi liiga tihti edasi, arvates, et veel on aega ees… Kuid nagu selgub, aeg libiseb vahel isegi kiiremini, kui me ootasime.

Koputus uksel hämaruses kõlas nii ootamatult, et Lucasel läks hetkeks pea ringi käima. Kiiresti tõmmates teekannu tulelt, suundus ta koridori ja avas ukse. Lävel seisis naaber Amelie, neljakümnendates aastates naine, kes hiljuti sellesse rajooni kolis. Käes oli tal väike lintidega seotud kinkekarp. «Tere õhtust, härra Lucas. Ma… öö… vabandust, et nii hilja, kuid täna on ju teie sünnipäev, eks?» ütles ta, kergelt kohmetult.

Lucase süda tõmbus kokku: keegi mäletas. Isegi mitte lapsed ega lapselapsed, vaid peaaegu võõras naine, kes nägi tema üksildast kuju ja mõistis, mida tähendab hilises vanaduses ilma lähedasteta elada. Ta noogutas vaikselt, kutsudes teda sisse. Amelie pani karbi lauale. Sees oli väike küünlaga tort ja tagasihoidliku kirjaga kaart «Palju õnne sünnipäevaks». Naine naeratas vaikselt: «Arvasin, et see teeb teile rõõmu».

Lucas tundis, kuidas pisarad kipuvad silma, ja mitte kibeduse pärast, vaid ootamatu tänulikkuse tõttu. Ta avas ettevaatlikult karbi, vaatas torti ja kujutas ette, kuidas kusagil kaugel elavad ja hingavad tema lapselapsed, täiskasvanud lapsed. Ehk neil ei olnud aega, võib-olla julgust tagasi tulla ja näha, kuidas nende isa on vanaks jäänud. Kuid ta ei tahtnud enam kedagi hukka mõista. Jah, nad ei helistanud, võib-olla unustasid või lihtsalt ei leidnud julgust. Aga tema — leidis julguse elada, seni kuni tema süda ikka tuksub.

Kui Amelie läks, tõstis Lucas süüdatud küünla lähedale, tundes selle nõrka, kuid sooja valgust, ja sulges silmad. Pisarad veeresid üle tema põskede — see pikk päev oli toonud kibedat üksildust. Kuid päeva lõpus juhtus väike ime: võõras inimene mäletas teda, ja see osutus olulisemaks kui kõik, mida ta endale hommikul sisendada oli püüdnud. Küünal põles vaid hetkeks, kuid selle valgus oli piisav, et sulatada vanamehe hinges olev tume leegion.

Lucas jäi oma üheksakümnendaks sünnipäevaks üksinda — aga juba ilma selle üleküllastunud tühjuseta. Ta mõistis, et mõnikord piisab sooja ja lootusrikka sädeme tekitamiseks lihtsalt sellest, et keegi, olgu peaaegu võhivõõras, näitab üles hoolivust. Ja las lapsed ja lapselapsed ei tulnud, elu kinkis talle vaikse, kuid jõulise õppetunni: kunagi pole hilja süüdata kellegi kodus valgust kasvõi ühe väikese küünlaga.