Täna käisid mul külas minu lapsed, algul ma rõõmustasin nende ootamatu visiidi üle, kuni sain aru, miks nad tulid…

Täna päeval tulid lapsed mulle ootamatult külla. Algul olin isegi rõõmus — harva käivad nad ilma eelneva kõneta. Esimesena sisenes poeg, siis tütar. Nägudel olid naeratused, aga sellised… ühtlased, pingutatud. Mitte need naeratused, kui inimene on tõeliselt rõõmus, vaid justkui oleksid nad harjutanud. Ma kohe tundsin — midagi on valesti.

Istusime laua taha. Ma valasin neile teed ja võtsin välja küpsiseid. Poeg rääkis midagi oma tööst, tütar — lastelastest, kuid nende silmad ekslesid kogu aeg ringi.

Ma kuulasin ja mõtlesin: “Miks nad tulid?” Äkki võttis poeg tassi kätte, keeras seda ja ütles:
— Isa, meil on vaja rääkida.

Ma tundsin, kuidas toas muutus kõik vaikseks. Ainult kellad seinal tiksusid.

— Me mõtlesime, — jätkas tütar, — et sul võib siin üksi raske olla. Korter on ikkagi suur ja sina oled üksi.

— No ja mis siis? — küsisin, püüdes hoida häält rahuliku ja kindlana. — Olen harjunud. Siin on kõik minu oma.

Poeg vaatas õele otsa ja lisas:
— Isa, sul on ju õde. Ka tema elab üksi, pärast onu surma on temalgi raske. Kui sa koliksid tema juurde… Oleks teil kahekesi lihtsam.

Ma vaikisin. Tundsin, justkui oleks mind rindu löödud.

— Aga korter? — küsisin ma.

Nad vaatasid teineteisele jälle otsa. Tütar pööras silmad kõrvale. Poeg ütles otse:
— Korteri saaks maha müüa. Raha jagada, aidata meid ja lastelapsi. Sa ju mõistad ise, et praegu on keerulised ajad…

Ma vaatasin neid ega tundnud oma lapsi ära. Need seinad on kõike näinud: kuidas me nende emaga siia noorena kolisime, kuidas panime esimese võrevoodi, kuidas lapsed tegid esimesed sammud sellel parketil. Me elasime siin kogu elu. Ja nüüd nad pakuvad mul sellest kõigest loobuda, justkui oleks see vana ja mittevajalik kapp.

— Siis on nii, — ütlesin vaikselt. — Ma ei lähe kuhugi.

— Isa… — hakkas tütar. — Me mõtleme ju sinule. Seal onul oleks sul vähem üksildane.

Tõstsin pilgu.
— Kas te mõtlete minu peale? Või korteri peale?

Nad vaikisid. Poeg pöördus akna poole, tütar suunas pilgu tassile.

Mul valutas sees kõik. Ees seisis naise kuju. Ta istub sellel diivanil, koob, naerab, valmistab köögis minu lemmikpirukat, kutsub mind õhtusöögile. Ta on lahkunud juba viis aastat tagasi. Ja kõik, mis meist koos on jäänud, on nende seinte vahe, fotod riiulitel, vanade raamatute lõhn. Kuidas saan ma sellest loobuda? Kuidas saan ma lahkuda ja justkui kustutada ta oma elust?

— Ma ei lähe kuhugi, — kordasin kindlamalt. — Ja korterit ei müü keegi, kuni ma olen elus.

Lapsed vaatasid teineteisele otsa. Nende silmis polnud arusaamist. Ainult ärritus ja pettumus. Justkui oleks mina süüdi, et ei nõustunud nende “mugava” lahendusega.

Nad lahkusid peaaegu vaikides. Hüvasti jätsid nad kuivalt. Uks paugatas ja vaikus tuli tagasi. Ma jäin istuma laua taha, vahtides tasse, millest nad isegi korralikult ei joonud.

Käisin läbi tubade. Puudutasin esiku seina — sellel on siiani vaevu märgatavad kriimud poja jalgrattast, kui ta õppis sõitma. Köögis riiulil on taldrikud, mida naine nii armastas. Magamistoas on tema peegel. Kõik see — on osa meie elust. Minu ja tema omast. Ja ma ei lase sellel rahaks muutuda.

Jah, ma olen vana mees. Jah, mul on vahel üksildane. Kuid ma mäletan veel, mida tähendab olla inimene. Aga mu lapsed, tundub, on unustanud. Nad ei vaja mind, nad vajavad ainult korterit.

Istusin akna alla tooli. Klaasi taga sahisesid puud ning mu mälus kõlas tema hääl: “Hoia meie kodu.” Pigistasin rusikad kokku ja mõistsin — ma pean selle lubaduse. Isegi kui selleks, et täiesti üksi jääda.

Ja nüüd ma mõtlen: kas teie suudaksite loobuda oma kodust, kus elatud pool elu koos armastatud inimesega, laste kasuks? Või hoiaksite samuti viimse hetkeni kinni?