Täna hommikul teatas mu tütar, et ma peaksin omaenda korterist välja kolima
Ma poleks iial arvanud, et kuulen selliseid sõnu ainsalt lähedaselt inimeselt, keda olen kogu elu hoidnud ja armastanud. Aga siin me oleme, istume köögis vastamisi, ja tema hääl, rahulik ja kindel, kõlab minu kõrvus nagu otsus.
Kõik algas juba eile õhtul: mina ja Maria istusime televiisori ees ja vaatasime vanu perealbumeid. Fotode seas tema lapsepõlve pidudest, koolipidudest ja meie ühiste reiside seast panin ma järsku tähele, kuidas ta kurvalt silmi langetas. Selgus, et tema õrna naeratuse taga peitusid kahtlused ja mured, mis olid paranenud juba mitu kuud. Ometi ei omistanud ma sellele tol hetkel suurt tähtsust, arvates, et see on lihtsalt üks keeruline päev või kergelt väsimus. Kuid tänane vestlus oli nagu külm dušš.
Kui Maria ütles need saatuslikud sõnad – „Ema, sa pead kolima“ – kogesin ma midagi šoki ja pahameele vahepealset. Kuidas see „pean“? See on ju minu korter! Olen pannud sinna kogu oma hinge, kogu oma elu: alates esimestest pangalaenudest kuni remondini, mida tegime koos abikaasaga veel nädalavahetustel, maalides seina rõõmsate mustritega, et väike tütar naerataks.
Maria, nähes minu segadust, seletas, et ta tahab elada koos oma noormehega ja nad vajavad ruumi, kus keegi ei sekku nende pereasjadesse. Tema sõnul olevat korter muutunud „kitsaks“ – mitte füüsiliselt, vaid moraalselt. „Ema,“ kordas Maria, „ma armastan sind, kuid pean õppima iseseisvalt elama. Ma ei taha tülisid, mis algavad siis, kui me kõik oleme ühe katuse all. Sa ju mõistad, et mõnikord on kaks põlvkonda ühes korteris lõputud konfliktid, solvumine ja arusaamatused?“
Hoolimata rahulikust toonist, millega ta seda kõike rääkis, tundus mulle, et iga tema lause kajab rindkeres terava valuna. Hetkega tulvasid mällu mälestused: Maria astub esimesi samme koridoris, mina jooksen tema järel käed välja sirutatud, et püüda ta kinni, kui ta komistab. Keedame köögis teed, kui tal esmakordselt koolis probleemid tekivad. Jään peegli ette, aidates tal lõpetamiseks palmikuid punuda. Kas tõesti saab kõike seda pühkida, nagu tolmu riiulilt, ja teha nägu, et mulle enam ei ole kohta tema elus?
Teisalt saan aru, et ka mina tahtsin kunagi oma vanematest eralduda, tunda vabadust, võtta vastutust ja luua oma maailm. Keegi ei taha kogu elu jääda lapseks. Tõenäoliselt on kätte jõudnud see päev, mil minu tütar otsustas: ta on valmis vanemlikust pesast välja lendama.
Rebis hinge teadmine, et ma hakkan talle tüütuks – minu soov hoolitseda, kontrollida, anda nõuandeid ei kattu alati tema isiklike elukavadega. Ja võib-olla just sellepärast kõlas tema nõudlik avaldus nii karmilt: tütar ei teadnud, kuidas muidu edasi anda mõtet, et ta tahab eraldi elu. Või ehk kartis, et ma ei kuula vihjeid.
Kogu päeva veetsin läbi lipates asju kappides, kastides, vanades kummutilauades. Ma sattusin igale pisiasjale – lapsepõlvetööd, pehmed mänguasjad, mida ostsime loomaaias, 8. märtsi kaardid sissekirjutatud naiivse käekirjaga. Igas detailis oli terve hulk mälestusi: naer, pisarad, lootused ja pettumused, katkised põlved ja võidud kooliolümpiaadidel. Äkki märkasin, et ma ei suuda hingata tõusnutest pisaraist, sest sain aru, et pean leppima uue tegelikkusega.
Hinge sügavuses kordasin kogu aeg: „Sa pead olema tugev. Ta armastab sind. Talle on lihtsalt vaja oma ruumi.“ Kuid just see „lihtsalt“ oli kõige raskem. Lõppude lõpuks on tütar osa minust. Olen kasvatanud teda nende seinte vahel, igal ööl kuulanud tema hingamist, iga kord, kui ta hilja tuli, kartnud külmaverel, et midagi juhtuks. Ja samal ajal tõusis seesmiselt vaikselt uhkustunne: minu tüdruk on kasvanud, õppinud piire seadma ja oma vajadustest teada andma. Kas ma ei valmistanud teda ette just sellest, kui õpetasin tegutsema ausalt ja julgesti?
Õhtul, köögilaua taga istudes, küsisin ettevaatlikult: „Kas sa oled kindel, et tahad, et ma lahkuksin? Lõppude lõpuks, see on meie kodu.…“ Maria vaatas mulle pikalt otsa, soojalt pilguga, milles, nagu enne, oli piiramatult armastust, ja ütles vaikselt: „Sa oled alati siin teretulnud, ema. Kuid vajan oma pere. Ma ei taha sind haavata, kuid pean ütlema tõtt.“
Sel hetkel sain aru: ma ei kao kuhugi tema südamest, isegi kui vahetan dokumentides aadressi. Võib-olla vajame mõlemad aega, et harjuda muutustega. Jah, lahkun neist seinadest, mis nii palju tähendavad mulle. Kuid peamine on, et uues eluetapis me ei kaotaks seda niiti, mis kunagi meid sidus, kui Maria astus oma esimesi samme.
Silmad sulgedes püüdsin kujutada ette, kuidas seon võtme sisse mitte oma korteri, vaid tuleviku uksesse, kus tütrel on oma õnn ja minul võimalus olla lähedal, toetada ja armastada. Võib-olla lõpetame igapäevaselt ühe söögilaua taga kohtumise, kuid iga kohtumine muutub eriliseks. Selles on oma terav ilu: peame vabastama, et säilitada kõige olulisem.
Ma ei tea, kus ma homme olen: kas ma hakkan uut korterit otsima või ajutiselt elas?
