Talonik arvas, et päästis tavalisi kassipoegi, aga mõne aja pärast mõistis, et need pole lihtsalt kassipojad…
Talonik märkas neid hommikul vara, kui läks kanu toitma, lauda varjus. Kolm pisikest karvapalli, kel olid suured silmad, värisesid külmast ja vaatasid teda nii abivalmilt, et ta ei saanud mööda minna.
Ta mässas leidlapsed vanasse tekki ja viis nad tuppa. Andis sooja piima, sättis pesa ahju juurde ja ütles naeratades vaikselt:
— Noh, karvakerad, nüüd olete kodus.
Kassipojad olid hämmastavalt ilusad — ümarate nägudega, paksu karvaga ja tõsiste silmadega, mis justkui vaatasid otse hinge. Alguses arvas ta, et need on lihtsalt haruldane tõug. Kuid oli ka imelikku käitumist.
Nad ei näugunud nagu tavalised kassipojad, vaid tegid lühikesi, summutatud hääli, mis meenutasid klõpse. Nad ei mänginud, ei tülitsenud ega hüppanud — vaid jälgisid vaikides. Ja veel … nad kasvasid liiga aeglaselt. Kogu see olukord tundus talunikule natuke… veider.
Kui naaber nägi väikeseid, jäi ta hämmeldunult seisma:
— Kust sa said manulid?!
— Mis manulid?.. Need on ju kassipojad…
— Need on metsikud kassid. Haruldased ja väga ettevaatlikud. Nad ei ela inimeste lähedal. Kui ema suri, vedas neil, et sa nad leidsid.
Talonik vaikis kaua. Ühest küljest olid tema kasvatatud kassipojad tõepoolest erilised. Teisest küljest ei lubanud süda neid maha jätta. Ta oli nendega harjunud, rääkis nendega nagu sõpradega ja need, kuigi loomu poolest metsikud, vastasid usaldavate pilkudega.
Möödus mitu kuud. Nad kasvasid suuremaks, muutusid iseseisvamaks ja istusid üha sagedamini akna ääres, vaadates metsa poole. Ühel hommikul, kui talunik ukse avas, lipsasid kolm karvast saba järjest tänavale. Nad pöörasid pilgu vaid korra.
Ta ei kutsunud neid tagasi. Ta mõistis, et lihtsalt sai osaks nende teest.
Ja kusagil hingesopis teadis ta: kui poleks olnud teda, poleks neid metsikuid pisikesi enam olemas olnud.
Ja mõnikord, õhtuti, seadis ta ikka piimakausi trepile. Äkki piiluvad sisse — kasvõi minutiks.
