Tal polnud mingit võimalust pääsemiseks, kuni üks tüdruk teda märkas…

Mõni aasta tagasi ilmus vaiksesse linna äärelinnas asuvasse kvartalisse kass. Kunagi oli ta ilmselt ilus ja tugev — läikiva triibulise karvkattega nagu meremehe särk. Kuid aastad ja tänavaelu muutsid ta õnnetuks olendiks. Ta oli kaetud mustusega, karv tükkidena välja kistud, ühe silmaga ja katkise kõrvaga. Tema saba oli kunagi murdunud ja valesti kokku kasvanud, tagajalg oli vigastatud, nii et kass liikus kolmel käpal, veidralt hüpeldes nagu oleks ta naljakat tantsu tantsinud.

Ta sõi seda, mis kätte sai: korjas konteinerite juurest jäänuseid, mõnikord leidis koerte poolt jäetud toidujääke. Kvartali elanike jaoks oli ta vaid ebameeldiv osa maastikust — nagu katkine aed või unustatud konservipurk.

Tal polnud nime. Ta oli lihtsalt “kass” — ei kellegi oma ja kellegi jaoks mittevajalik. Öösiti peitus ta pargitud autode all, mis asendasid talle nii katust kui kaitset külma, vihma ja inimeste viha eest.

Ta oli pikka aega harjunud ükskõiksuse ja jõhkrusega. Kui ta meeleheitel püüdis kortermajade trepikodadesse lipsata, aeti teda välja jalaga, nagu oleks ta midagi räpast ja sobimatut. Inimesed kirtsutasid kulmu, pöörasid pea kõrvale ja mõned viskasid isegi kive või pulki tema suunas. Tema ainus “kuritegu” oli see, et ta jätkas elamist.

Isegi koristaja — umbes viiekümneaastane mees, alati väsinud ja vihane raske elu üle, — leidis selles kassis väljundi oma pahameelele. Ta naeris, kui kallas õnnetukesele jääkülma vett voolikust:
— No vaatame siis, kas peseme meie iludust! — ütles ta pilkavalt.

Kass värises, kahanes kera ja kannatas ära. Ta lakkas vastu võitlemast.

Kuid tal jäi siiski üks nõrkus: ta armastas lapsi. Vaevalt kui ta nägi lapsi mängimas, püüdles ta oma valuva käpaga nende poole, lootes vähemalt hetkeliseks hellust. Kuid vanemad keelasid oma lastel “räpast ja haiget looma” puutuda.

Vaid üks tüdruk, üheksa-aastane Anna, rikkus mõnikord keelu. Ta silitas kassi salaja, võttes ta sülle. Sel juhul sulges kass oma ainukese silma ja hakkas kõvasti nurruma, nagu muutuks taas kassipojaks. Ta isegi imes Anna jopel olevat nööpi — ja neil hetkedel tundus ta koduse ja õnnelikuna.

Anna palus vanematelt:
— Palun võtame ta koju! Ma hoolitsen tema eest ise, pesen ja toidan teda. Ta saab olema puhas ja hea, ma luban!
Kuid täiskasvanud jäid kindlaks:
— Anna, unusta ära. Me ei vaja seda haiget hulku praegu kodus. Vaata teda.

Tüdruk aga jätkas tema salajast toitmist, vahel juustukillu, vahel poole võileivaga. Kurnatud looma jaoks oli see tõeline pidu.

Suvel ärkas õu uuele elule: lapsed mängisid, naabrid puhkasid pinkidel. Kuid kassi elus ei muutunud midagi.

Ühel päeval, kui Anna kriidiga asfaldile joonistas, soojendas kass end päikese käes läheduses. Trepikojast väljus mees kahe saksa lambakoeraga. Kuuldus lühike käsklus:
— Fass!

Kass kihutas lähima puu poole, kuid haiget saanud käpp vedas alt. Koerad jõudsid temani hetkega. Nende vali haukumine haaras vaese looma.

Anna unustas hirmu, karjus ja jooksis tema poole. Koerte omanik, nähes tüdrukut, tõmbas kiiresti rihmad ja kadus.

Kass lebas liikumatult rohus, mis oli kaetud punaseks. Anna võttis ta sülle:
— Palun, pea vastu… vaid ära sure…

Ta hingas vaevaliselt, värises, kuid tegi äkki sügava hingetõmbe ja hakkas nurruma, suunates taas oma pea tüdruku jope nööbi poole. Tema ainuke silm säras usaldusest.

Selleks ajaks olid õues kogunenud inimesed. Lapsed nutsid koos Annaga. Täiskasvanud vaikisid, pead alla. Vanemad tulid. Nad püüdsid tütart veenda:
— Anna, jäta ta. Teda ei saa aidata. Lähme koju.
— Ei! — hüüdis ta läbi pisarate. — See on meie kõigi süü! Meie kõigi!

— Aitab! — nõudis isa. — Lase tal minna.
— Siis ma lähen koos temaga! — vastas Anna jonnakalt. Ja hoides verest läbi imbunud kassi vastu enda, kõndis ta minema.

Nii leidis esimest korda mitte kellelegi vajalik, moonutatud, kõigi poolt hüljatud kass endale pere. Ta jäi ellu. Lihtsalt ei saanud mitte ellu jääda — sest nüüd oli tal Anna.

Ta nimetas kassi Felixiks.

Kodukassina armastas Felix kõige rohkem aknalaual istumist ja tänavale vaatamist. Seal, all, jäi endine maailm. Ja kõrval — tema perenaine, kõige lahkem ja julgem tüdruk, kelle jaoks tasus elada.