Tahtsime aidata hädas olevaid naabreid – pakkusime tööd ja andsime raha ette, mida hiljem väga kahetsesime

Olen juba ammu perega linnas elanud, kuid vanematekodu külas pole müünud, säilitasin selle. Käime seal nagu suvilas. Puhkame, istutame lilli. Külakodu vajab muidugi palju hooldust.

Seal on pidevalt vaja midagi parandada ja talveks küttepuid osta. Kuid mina ja mu naine oleme töökad inimesed, kõik need mured pakuvad meile rõõmu ja naudingut. Meie küla naabrid on aga hoopis teistsugused.

Neil on justkui hea maja vanematelt päranduseks saadud ja suur maatükk, kuid kõik on kuidagi korrastamata ja hooldamata. Ja ega nad vanad ole – umbes viiekümnesed mõlemad, aga väga laisad ja saamatuvõitu.

Nad pole kunagi korralikult tööl käinud. Ainult vahel on nad külas mõneks ajaks palgatud.

Aga oma tööd tegid nad halvasti ja hoolimatult. Seetõttu pöörduti nende poole vaid siis, kui tõesti polnud kedagi teist.

Elasid nad selle tõttu, muidugi, vaeselt. Mu naine tundis neile väga kaasa. Andis meie vanu riideid ja viis vahel odavaid toiduaineid.

Läksin ja rääkisin oma naabriga, Andresega. Ütlesin, et kui toob mulle puid, siis maksan. Algul ta nõustus, aga siis hakkas rääkima, et tema kirves on katki ja oleks vaja raha ette.

Mina, lollike, andsin. Mõtlesin inimest aidata ja toetada. No, pärast ei näinud ma muidugi ei puid ega raha. Ja Andres ainult „toidab homsetega“, lubades, et kohe-kohe toob puud ära.

Lõpuks viskasin käega ja ei hakanud olukorda lahendama. Raha polnud suur, aga mulle õppetund.

Tellisin küttepuud mujalt. Poisid tõid ja laadisid need maja juurde maha. Meie naisega tõstsime puid terve päeva jooksul tasapisi õue. Olime väga väsinud!

Andrese naine samal ajal kõndis oma maja juures ja vaatas meie poole.

– Kõnnib ja vaatab. Oleks võinud vähemalt pakkuda abi, – ütles mu naine. – Raha on nad võlgu, vähemalt kümme halgu oleks võinud aidata sisse kanda.

– Jäta, meil pole veel nende abi vaja, – lõin käega. – Teeme kõik ise ära, me ei jää kellelegi võlgu.

Lõpetasime puude ladumise alles hilisõhtul. Hommikul aga koputas keegi uksele.

Avan ukse ja seal seisab Mari, Andrese naine.

– Tere, naabrid, – ütles ta ülbelt. – Tulen abi paluma.

– Mis juhtus, Mari? Kuidas saame aidata?

– Meil on puud täiesti otsas, aga teie olete näha, et ostsite palju. Andres läheb varsti metsa tegema, aga märgadest puudest pole kasu. Teil on täiesti kuivad! Mul pole palju vaja, vähemalt veerand kuupmeetrit andke.

Ma jäin sellise jultumuse peale tummaks. Läksin tänavale, sulgesin ukse, et mu naine ei kuuleks, ja ütlesin.

– Mari, sinu Andres võttis minult puude jaoks raha ette. Et kirves osta. Aga mul pole ei puid ega kirvest näha. Ja nüüd on teil veel vaja ka ise puid saada?

– No mis teha, nii me elame, – kehitas Mari ükskõikselt õlgu. – Kogu aeg oleme haiged! Nii ei lähe meil hästi.

– Mille all te kannatate, laiskuse? – ei suutnud ma end vaos hoida. – Te olete tõesti jultunud! Anna sulle puid? Aga mida me naisega terve päeva õue puid tassisime ja sina isegi ei pakkunud abi? Sa ju teadsid, et teil on puid vaja! No, oleksid võinud vähemalt kolm halgu tassida ja me oleksime sulle andnud.

– Ma olen naine, kas ma pean siis veel tassima ka? – naeris Mari. – Ma pole loll.

– Noh, kui sa pole loll, siis mine kogu käbisid ja mahalangenud oksi metsas, sa elad ju otse metsa ääres, – käratasin vihaselt vastu. – Mine ära, ma ei anna sulle midagi.

– No ja unusta oma raha ära! Kitsipung. Mida sa teed nii suure kogusega? Hakkad neid sööma vä? – karjus vihaselt Mari ja lahkus.

Ma ei suutnud pärast seda vestlust pool päeva rahuneda. Nii me siis kahetsesime nende inimeste pärast! Panime endale praktiliselt kukile, ja nad riputasid veel jalad ka alla. Otsustasin kindlalt, et enam ei aita neid kunagi: ei tööga, ei riietega ega toiduga.

Isegi kui midagi üle jääb – viskan parem minema, kui annan sellistele naabritele.