„Tagastada või endale jätta?“ Koristaja seisis valiku ees, mis võis muuta tema elu…

Vana kivimaja Tallinna kesklinnas tervitas Leenat oma kulunud väärikusega – trepikoda kõlas nagu kaev, lõhnas niiskuse ja millegi kergelt hapuka järele, raske öelda, kas see oli unustatud prügi või lihtsalt aja lõhn. Tõustes kolmandale korrusele siledaks tallatud marmortrepist, sundis ta end jälle. Mitte mõelda. Mitte võrrelda. Mitte meenutada oma valget ja avarat korterit Mustamäel, kus nüüd elas teine naine ja kuhu tema ise võis tulla ainult kokkuleppel – võtma ära viimased oma asjad või, täpsemalt, oma endise elu killud.

Praegu oli tal teine elu. Elu, mida mõõdeti koristustundide, kloori lõhna ja kummikinnaste järgi. 45-aastane naine, kahe poolelijäänud kõrgkooliga, kes pärast kahekümneaastast abielu jäi tühjade kätega – või täpsemalt öeldes, kaltsu ja ämbriga. „Puhas Kodu“ firma maksis vähe, aga stabiilselt. Sellest piisas üürikaks ühetoaliseks Õismäel ja tagasihoidlikuks toiduks. Ja veel – et mitte päris hulluks minna täieliku läbikukkumise tundest. Kuigi vahel tundus, et see piir on juba väga lähedal.

Korteri number kaksteist ust avas pisike hallipäine naine, vanamoodsas hommikumantlis, villane kampsun all. Silmad – tuhmunud sinised, segaduses nagu eksinud lapsel.
– Te… olete „Puhas Kodu“? Leenake? – kõlas vaikne, värisev hääl.
– Leena, – parandas ta pehmelt, üritades julgustavalt naeratada. – Tere päevast, proua Anu.
– Jah, jah, Leenake… vabandust, Leena… Tulge palun sisse. Mul siin… väike segadus. Käed enam ei tööta ja pea… pea on täiesti sassis. Kõik ununeb.

Leena astus sisse. Korter oli nagu kogu maja – kunagi ilmselt soliidne, kõrgete lagede ja krohviga, nüüd täis aja jälgi ja hooletust. Tolm kattis mööblit, toolidele oli kuhjatud raamatuid ja ajalehti, põrandal puru. Aga kõige rohkem oli tunda mitte mustust, vaid perenaise segadust, mis rippus õhus. Anu tuias rahutult toast tuppa, pobisedes endamisi ja vaadates igale poole.

– Kas te midagi otsite, proua Anu? – küsis Leena, pannes jope ära ja võttes kotist tööriided – sinise T-särgi ja põlle. Juhend käskis suhtlemist vältida, aga nii ilmset ärevust ta ei saanud eirata.
– Otsin, Leenake, otsin… Kaotasin… Sellise asja… Emalt saadud… Panin kuskile ära ja nüüd ei mäleta! Eile veel oli siin, kummutipeal… või ei olnud? Oh, küll mu pea on nagu sõel…

Leena ohkas. Selliseid olukordi oli ette tulnud. Peaasi – teha oma töö ära, mitte segadusse sattuda. Ta hakkas koristama: köök, vannituba, tuba. Pühkis, pesi, tolmuimejaga tõmbas, püüdes mitte tähele panna perenaise rahutut vari.

Kõige segasem oli magamistuba. Vana tumedast puidust kummut, raamatukapp laeni, seintel tolmused fotod. Leena lükkas kapi eest ära, et tolmuimejaga tagant tõmmata – seal kogunes alati kõige rohkem. Tolmuimeja valgusvihk tabas midagi, mis tuhmilt helkis. Ta kummardus ja tõstis selle üles.

See oli vana pross. Hõbedast, tumenenud filigraaniga ja paari tuhmunud granaadiga, mis meenutasid tardunud veretilku. Asi polnud kindlasti tänapäevane, ilmselt väärtuslik. „Emalt saadud…“ Just see, mida Anu otsis.

Leena süda lõi kõvemini. Mida teha? Loogika ütles – kohe anda tagasi. Aga külm mõte hiilis sisse. Anu pea ei tööta enam. Mis siis, kui ta võtab prossi ja tunni aja pärast unustab? Või otsustab, et Leena varastas ja nüüd „pani tagasi“? Üks kõne firmasse – ja hüvasti, töö. Võib-olla isegi politsei… Kes usuks lahutatud naist, kes elab päevapalga najal, vastu üksikut väärikat vanaprouat korteris Tallinna südames?

Ta pööras prossi peopesas, kummist kinda all. Kivid helkisid tuhmis valguses. Pilk libises üle Anu, kes jällegi mõttetult pabereid laual lapates ohkas. Laua äärel lebas arvekupüüride virn. Silm haaras pealmise – elektriarve suure summaga ja punase märkega „Maksta kohe“.

Kõri pitsitas. Liiga tuttav abitusse tunne segunes kaastundega selle üksiku ja eksinud naise vastu. Jätta ta siia, nutma ema mälestuse ehte pärast, samal ajal kui ähvardab valguse äravõtmine? Või riskida oma napiga rahu pärast inimlikkuse nimel?

Ta meenutas, kuidas hiljuti seisis oma endises korteris, ja eksmees uue naisega arutasid, millised „tema“ vaasid jätta. See alandus ja jõuetus oli peaaegu füüsiline. Ei, ta ei saanud vaikida ega formaalselt „ette kanda“.

Anu oli vahepeal täiesti väsinud. Istus tooli serval ja puhkes nutma, pühkides silmi hommikumantli nurgaga.
– Näe, olen juba täiesti mõttetu… Emalt saadud mälestus kadunud…

See otsustas kõik. Leena vaatas ringi. Anu istus seljaga väikese diivanilaua poole. Seal olid prillid futraalis ja vana ajakiri. Pidi tegutsema kiiresti.

Hing kinni hoides läks Leena laua juurde, nagu oleks ta salvrätikut sättinud. Sekundi liigutus – ja pross maandus prillide kõrvale, natuke ajakirja alla peidetud.

Süda tagus nii, et tundus, nagu kogu korter kuuleks. Veel paar minutit ta koristas, püüdes hingata ühtlaselt. Siis, mööda minnes, peatus.
– Oi, proua Anu! – hääl kõlas ehk pisut liiga valjult, aga loomulikult. – Vaadake, kas see siin prillide kõrval pole mitte teie pross?

Anu tõstis pisarased silmad, vaatas Leenat, siis lauda. Silmad läksid suureks.
– Oh Jumal! – ta lõi käsi kokku, tormas laua juurde ja haaras prossi. – Leidsin! Leidsin, mu kallis! Leenake, aitäh teile! Oi, ma olen pime kana, otse nina all oli ja ei näinud!

Vana naise nägu muutus hetkega. Kortsunud jooned lõdvenesid, silmadesse ilmus sära. Ta surus prossi vastu rinda, sosistas midagi ja pöördus siis jälle Leena poole, särades.
– Tänan teid, kallis! Te olete nii tähelepanelik! Ma poleks ise märganud… Oi, kivi südamelt kukkus!

Leena naeratas vastu, tundes, kuidas pinged vaikselt vabaks laskis.
– Pole tänu väärt, proua Anu. Peaasi, et leidsime.

Ta lõpetas koristamise kiiresti, vältides liigselt silmsidet. Ärevus veel hõljus kuskil sees – „aga kui…“. Aga selle kohal oli teine tunne – soe, rahulik rahulolu. Ta ei olnud ainult kellegi korterit koristanud. Ta tegi midagi õigesti. Väikest, märkamatut, riskantset – aga õigesti. Tegutses nii, nagu süda käskis, mitte hirm või juhend.

Lahkudes tänas Anu teda veel kord soojalt ja üritas isegi taskusse suruda rahatähte, mida Leena viisakalt, aga kindlalt keeldus vastu võtmast.

Õue astudes hingas ta sügavalt sisse kevadist õhku. Kerge tuul sasistas juukseid. Maailm ümberringi polnud muutunud – samad kiirustavad inimesed, autod, hallid majad. Aga sees oli midagi teisiti. Habras, peaaegu unustatud usk iseendasse, oma väärikusse isegi siis, kui elu kõige valusamini lööb, tärkas vaikselt hinges.

See polnud triumf, polnud suur võit. Ainult vaikne kindlus: ta elab üle. Jääb püsima. Ja ei kaota kõige tähtsamat – iseennast.

Ja see vaikne kindlus oli kallim kui ükskõik milline pross.

—

Хочешь, я предложу **эстонский заголовок**, который прозвучит сильно ir intriguojančiai?