Ta ütles, et teda kutsuti tööle. Aga kell viis hommikul tuli ta tagasi… ja ma nägin seda, mida ma kindlasti näha ei tahtnud

Ma sain juhuslikult teada, et minu abikaasa on registreeritud tutvumisrakenduses. Stseeni asemel tegin näo, et ei tea midagi, ja lõin võltskonto. Paar fotot, paar fraasi ja ta kirjutas mulle juba nii, nagu poleks aastaid kirjutanud. Leppisin kohtumise kokku linnast väljas, täpselt kell kaheksa. Õhtul ütles ta, et teda kutsuti hädaolukorraga tööle, haaras jope ja lahkus. Ma noogutasin vaikides, saatsin teda pilguga ja panin veekeetja tööle, et mu käed ei väriseks. Kell viis hommikul käis uks. Ta sisenes, langetas silmad, ja ma nägin midagi, mida ei saa millegagi segi ajada…

See öö oli maja liiga vaikne. Ma istusin ja lugesin meie vestlust «temaga» — oma abikaasaga, kes ei teadnud, et räägib minuga. Ta kirjutas kergelt, nagu see oleks kõige tavalisem vestlus: komplimendid, emotikonid, lubadused «lõpuks tunda end elusana». Sulgesin silmad, hingates sisse jahtunud tee lõhna, ja mõtlesin, et ilmselt, kui suhtest kaob vestlus, leiab keegi kindlasti kellegi, kellega rääkida.

Kell viis hommikul käis uks. Ta sisenes, püüdes mitte teha müra, pani võtmed nii ettevaatlikult, nagu kartes õhku lõhkuda. Tõstsin pilgu. Särgi krae peal — roosa õhuke triip, randmel — võõras sädeleme. Parfüümi lõhn, mida mul kunagi pole olnud.

– Vara, – ütlesin ma. Hääl tundus võõras.
– Tööle jäin kinni, – vastas ta ja pööras pilgu valamusse, avades vee, nagu võiks selle müra summutada tõde.

Panin telefoni vaikselt lauale, avasin vestluse. Ta vaatas. Alguses ei saanud aru, siis langes tema näost midagi ära.
– Mis see on?
– See oled sina, – ütlesin ma. – Ja see olen mina.

Me istusime vastamisi nagu võõrad. Ta püüdis naeratada, hingas välja:
– Ma tahtsin lihtsalt kontrollida, kas ma võin veel kellelegi huvi pakkuda.
– Kas kontrollisid? – küsisin mina.

Ta istus, nõjatus ette, pani peopesad lauale.
– Ma olen üksildane, – ütles ta vaikselt. – Me lõpetasime rääkimise. Sa oled alati hõivatud, väsinud, mina ka. Ma… sattusin kirjavahetuse lõksu. See oli mäng.
– Mäng lõppes kell kaheksa õhtul, – vastasin mina. – Sa valisid «töö».

Ta jäi vait. Justkui poleks ta veel midagi hirmsat teinud. Aga polekski vaja olnud. Reetmine algas kaua enne seda ööd – kohtades, kus me lõpetasime küsimise «kuidas sa elad?» ja lõpetasime vastuse kuulamise.

Tõusin püsti, võtsin kapist kohvri. Ta vaatas mind, kahvatu, ega uskunud.
– Oota, – ütles ta, – see on rumalus, me parandame kõik.
– Parandame? – ma naeratasin ilma naeratamata. – Proovime vähemalt kord ausalt rääkida. Miks sa sinna läksid? Mida sa otsisid?

Ta ei leidnud sõnu. Peites silmi, ütles seda, mida tundus, et valmistus ette kaua:
– Ma ei tahtnud sind kaotada. Ma mõtlesin, et kui… kui ma tunnen end vajalikuna, saan teisiti vaadata meid.

Panin kohvri ukse juurde ja naasin laua juurde.
– Sa oleksid võinud öelda, et sul on valus, – ütlesin ma. – Oleksid võinud paluda mind minna psühholoogi juurde. Oleksid võinud paluda mind kallistada. Selle asemel otsisid sa kinnitust seal, kus inimestel pole üksteisest vaja midagi teada.

Ta kattis näo kätega.
– Ma ei maganud temaga, – ütles ta läbi sõrmede. – Ma lihtsalt sõitsin ja… hakkasin kartma. Lahkusin.
– Ma tean, – vastasin mina. – Ma ei tulnud ka kohale.

Ta tõstis pea, mõistis aeglaselt. Tema pilgus oli segu häbist ja nõutusest.
– See olid sina…
– Jah. See olin mina. Naine, keda sa otsisid kõrvalt, – su naine.

Me vaikisime. Vaikus oli raske, nagu märg tekk. Aken oli hall. Selles halluses nägin ma meid esimest korda kõrvalt: kaks inimest, kes on ammu lakanud olemast koos ja teinud näo, et kõik on korras.

– Mida sa tahad, et ma teeksin? – küsis ta.
– Ma tahan, et sa ka vaataksid kõrvalt seda, – vastasin mina. – Kui sa vajad kedagi teist, mine. Kui vajad mind – alusta tõest. Arstiga, terapeudiga, ükskõik millise katsetusega rääkida, mitte mängida.

Ta pööras pilgu. Esmakordselt paljude aastate jooksul tunnistas ta valjusti:
– Ma ei tea, kuidas seda teha.

Noogutasin.
– Ma ei tea ka. Aga ma tean, mida ma ei taha. Ma ei taha elada inimesega, kes valib sõnumeid vestluste asemel minuga. Ma ei taha elada, pidevalt aimates, kus sa oled. Ma ei taha äratada sind küsimustega ja magada kahtlustega.

Avastasin kohvri ja hakkasin asju kokku panema — hoolikalt, üks kampsun, üks särk korraga. Ta ei seganud. Ainult ütles vaikselt:
– Ma kardan üksikuks jääda.
– Me oleme juba üksikud, – ütlesin mina. – Lihtsalt ühe katuse all.

Päike tõusis kõrgemale. Köögis läks valgeks ja ma tundsin äkki mitte viha, vaid väsimust. Mitte seda, mis paneb magama, vaid seda, mis paneb lõpuks lõpetama seletused.

Ta võttis jope, vaatas mind viimast korda.
– Ma kirjutan, – ütles ta. – Proovin… aru saada.
– Saa aru, – vastasin mina. – Aga mitte minust. Ennast.

Uks sulgus. Vaikus tuli tagasi, aga see oli teistsugune — aus. Panin veekeetja tööle nagu öösel, kuid nüüd käed ei värisenud. Aknapeegelduses nägin ma naist, kes valis iseenda, ja esimest korda pikka aega ei tundunud see egoismina.

Mõnikord pole truudusetus voodi. See on hetk, kui üks lahkub vaikselt teie elust ekraani ja teine teeb näo, et ei märka. Me mõlemad oleme süüdi vaikuses, kuid igaüks vastutab oma valiku eest.

Kas annaksite võimaluse inimesele, kes ei läinud lõpuni, kuid jõudis truudusetuseni oma mõtetes? Või on punkt — ainus aus vastus?