Ta ütles, et sotsiaalmeedia ei ole tema jaoks. Ja siis ma nägin seal tema fotot, mille tõttu kogu mu elu kokku varises…

Me olime koos olnud viisteist aastat. Viisteist aastat harjumusi, hommikuti vestlemisi, õhtusööke köögis ja vaikseid nädalavahetusi, kui polnud kuhugi kiirustada. Ta ütles alati, et ta ei mõista inimesi, kes oma eraelu avalikkuse ette toovad. “Sotsiaalmeedia ei ole minu jaoks,” ütles ta. Ja ma uskusin. Ma ei kontrollinud teda kunagi, ei nuhkinud. Usaldasin.

Aga siis ühel päeval, lihtsalt õhtul ajajoont sirvides, nägin ma fotot. Juhuslikku, isegi mitte tema profiilist — keegi oli ta grupipildil märkinud. Seal ta seisis seltskonnaga, klaas käes, kõrval — naine. Naine kallistas teda, surus põse tema õlale. Algul ma mõtlesin — kolleeg, sõber, lihtsalt tuttav. Aga siis vaatasin postituse kuupäeva.

See oli see päev, kui ta ütles, et ta läheb emaga haiglasse. Ma mäletan, kuidas ma ise talle koti kokku panin — vett, ravimeid, dokumente. Ta lahkus hommikul, suudles mind põsele ja ütles: “Ära oota, ma võin jääda hiljaks.” Ja õhtul istusin üksinda, muretsesin, kirjutasin talle — ta ei vastanud, hiljem ütles: “Vabandust, polnud levi, kõik on hästi.”

Ja siis — foto. Tema baaris. Naeratab. Kõrval — punaste juustega naine valges pluusis. Suurendasin pilti. Ja nägin seda, mis pani mind tarduma. Tema randmel oli käevõru, mille ma olin talle meie kümnendal aastapäeval kinkinud. Väike plaadike graveeringuga “alati sinu”. Aga plaadil… oli midagi uut. Kissitasin silmi — ja sain aru: graveering oli muutunud. Meie “alati sinu” juurde oli keegi lisanud “M”. Täht, mida minu nimes pole.

Mulle läks halvasti. Käed hakkasid värisema. Kõik seespool justkui kukkus kokku. Ma istusin ja vaatasin ekraani, pisarad voolasid mööda põski — sellised, mida pole võimalik peatada. Tahtsin karjuda, lüüa, aga istusin lihtsalt, uskudes, et see toimub minuga.

Paar tundi hiljem ta tuli koju. Naeratas, nagu poleks midagi juhtunud. Küsis, mis õhtusöögiks on. Ma ei suutnud midagi öelda. Lihtsalt vaatasin, kuidas ta jalanõud ära võttis, kuidas viskas jope toolile. Tundus, et kõik kodus muutus võõraks: lõhn, vaikus, isegi tema sammud.

See oli esimene kord, kui ma tema telefoni võtsin. Ma polnud seda kunagi varem teinud. Ta magas, ma avasin ekraani. Paroolita. Ilmselt ei oodanud ta kunagi, et ma seda teen. Vestlused, fotod, sõnumid — kõik oli minu ees. Ja seal ta oli. See naine fotolt. Marina. “Igatsen sind.” “Tuled täna?” “Armastan sind, kallis.”

Ma lugesin ja tundsin, kuidas maailm kokku variseb. Iga sõnum oli nagu nuga. Viisteist aastat elu, usaldust, plaane — kõik muutus järsku valeks.

Ma ei äratanud teda. Ei hakanud stseeni tegema. Lihtsalt vaikselt pakkisin kotti, võtsin dokumendid, võru eemaldasin ja panin öökapile. Päiksetõusul lahkusin.

Paar tundi hiljem ta helistas, kirjutas, käis minu vanemate juures. Ütles, et see oli viga, et “kõik ei ole nii, nagu ma arvasin.” Et see on “lihtsalt sõprus”. Et “nii see juhtus”. Aga ma teadsin juba: kui inimene suudab korra valetada — valib ta teist korda ka.

Kolm kuud on möödas. Vahel teen ikka automaatselt pliidile kaks tassi kohvi. Vahel taban end mõttelt, et igatsen. Mitte teda, vaid seda, kes ta minu jaoks varem oli. Selle mehe järgi, keda tegelikult kunagi ei eksisteerinud.

Olen õppinud vaikima, kui on valus. Ja naeratama, kui sees on tühi. Ja ilmselt tunnen esimest korda üle pika aja end vabana. Aga tead, mis on kõige kummalisem? Ma ikkagi ei suuda mõista — millal inimene, kellega sa elu jagad, muutub võõraks? Millal kõik laguneb — sellel õhtul, kui ta esimest korda valetas, või hetkel, kui otsustad enam mitte uskuda?

Mis te arvate — kas on võimalik andestada reetmist, kui südames on veel armastus?