Ta unistas lapsepõlves koerast, kuid kui ta lõpuks selle sai, sundis saatus teda tegema valiku, mille üle ta kogu elu kahetses…

Thomas ja Eva Kowalski said Norra tööstuslinna äärel asuvas kortermajas väikese, kuid eraldi korteri. Põhjamaal kolisid inimesed sageli: mõned tulid tööle, mõned naasid soojematesse piirkondadesse, ja ainult vähesed jäid, elama karmis kliimas, kus talv kestis suure osa aastast.

Ühel puhkepäeval palus Eve sõbranna päästa tänavalt leitud kassipoeg. Tema juures ei saanud kassipoega jätta — tema täiskasvanud kassid ei sallinud uut pereliiget. Eve, kes alati unistas loomast, võttis rõõmuga vastu väikese karvapalli ja pani talle nimeks Frida.

Frida osutus üllatavalt arukaks: vaid mõne päevaga sai ta majapidamisega hakkama ja, tänu perenaise kannatlikkusele, hakkas isegi tualetti kasutama. Kassike oli leebe, mänguhimuline ja sai kiiresti pere lemmikuks.

Aasta möödudes vedas Thomasele: kolleeg kinkis talle saksa lambakoera kutsika. Sellisest koerast oli ta lapsepõlvest peale unistanud. Kutsikale pandi nimeks Arno.

Frida võttis uue elukaaslase vastu ilma agressioonita — käis ettevaatlikult ringi ja justkui andis oma heakskiidu. Arno kasvas targaks ja uskumatult pühendunuks: Thomas luges koolitusraamatuid ja koer õppis kiiresti lehti, susse tooma, tulesid kustutama ja täitis laitmatult käske. Varsti sai kass ja koer lahutamatuteks sõpradeks: nad mängisid, vaidlesid diivanikoha pärast, aga alati jäid koos magama.

Suvel sõitis kogu pere maale. Eve hoidis Arno mootorratta külgkorvis ja koer istus uhkelt, nagu tõeline reisija.

Aeg läks. Eve jäi rasedaks ja kolis raseduse lõpus vanemate juurde Poolasse. Thomas jäi üksi ja truud lemmikud toetasid teda. Kui sündis poeg, õnnitlesid sõbrad ja naabrid teda. Sel ööl ei maganud ta peaaegu üldse ja tukastas alles hommikupoolikul.

Ta ärkas külmast. Läheduses polnud ei kassi ega koera. Arno kergelt kiunus akna juures, seistes tagajalgadel. Thomas tundis külma hirmuajavalt: eelmisel õhtul oli ta akna õhutamiseks avanud ja unustas selle kinni panna. Kaheksas korrus… Fridat ei olnud.

Kaks päeva otsisid nad koos Arno kogu piirkonna läbi. Tulutult. Koer nukrutses, keeldus söömast, kuulas iga krõbinat.

Kui Eve koos beebiga naasis, kohtas Arno, kes polnud teda pool aastat näinud, koduomanikku ootamatult urisedes ja ei lasknud teda uksest sisse. Thomas pidi neid uuesti tuttavaks tegema. Peagi sai kõik taas korda: koer armastas last ja ei lahkunud tollegi voodist, olles justkui lapsehoidja.

Näis, et õnn oli naasnud. Kuid varsti ilmnes lapse nahale punased laigud. Arstid andsid diagnoosi: allergia karvade vastu. Miski ei aidanud. Raskete südametunnistustega otsustasid Thomas ja Eve koera ära anda.

Uue kodu leidmine ei võtnud kaua: tuttav arhitekt nimega Martin, lasteta mees, abielus õega. Hüvastijätt oli piinav: Arno vigises ja püüdis lakkamatult Thomase juurde, aga viimane lahkus, vaevu pisaraid tagasi hoides, mitte julgenud tagasi vaadata. Kodus jõi ta esimest korda elus lonksu viskit ja uinus otse riietatult.

Nädal hiljem helistas ta Martinile. Too rääkis, et koer tundis end halvasti, sõi halvasti, kuid kohtumine ei olnud võimalik — harjumine võtaks aega. Thomas hakkas salaja õues neid ootama, ainult et Arnot eemalt näha. Vahel nägi ta neid autos, ja südamevalu rebis teda.

Siis selgus, et lapsel ei olnudki allergiat: lööbet põhjustasid korterisse jäänud putukad, kes olid endise elaniku jäänused. Pärast kahjuritõrjet läks kõik mööda. Thomas anutes, et Arno tagasi antaks, kuid Martin keeldus:
— Ta on nüüd minu oma. Harjunud. Ära enam kiusa teda.

Meeleheitenes pakkus Thomas raha. Kuid kuulis kindlat vastust:
— Sõpru ei müüda.

Ja siis ta mõistis: ta oli Arno igaveseks kaotanud.

Elu läks edasi. Martin ja tema naine valmistusid oma majja kolimiseks. Kuid naine ei tahtnud kategooriliselt koeraga koos elada. Lõpuks ütles ta:
— Kas tema või mina.

Martin pakkis vaikides dokumendid, võttis kõik raha, ootas, kuni naine tööle läks, ja läks koos Arnega minema. Ta jättis maha ainult lühikese kirja:
«Hüvasti. Ma valin sõbra».

Kedagi ei näinud teda enam uuesti. Isegi tema vanemad ei avaldanud aadressi, järgides tema soovi.

Mõni aasta hiljem kohtas Eve sõbranna neid lõunas Prantsusmaal juhuslikult: Martin kõndis promenaadil koos lambakoera ja noore naisega, kes lükkas lapsevankrit.

Aga Thomas… Isegi nelikümmend aastat hiljem, kui ta Arnot meenutas, tundis ta sama teravat valu. Uskliku sõbra kaotus jäi südamesse haavana, mis kunagi ei paranenud.