Ta tõi lastekodu väravatele vana mängukaru – ja avastas, et see oli võti tema mineviku saladuse juurde

Kui Amelia sorteeris vanu karpe oma vanaema vana maja pööningul, leidis ta ühe mängukaru. Kulus, ühe kõrva ja nööpsilmaga karu lebas papist kasti põhjas, vana kangasse mähituna. Karu külge oli kinnitatud väike sedel: «Maja, kus kõik algas».

Amelia ei saanud kohe aru, mida see tähendas. Ta oli üles kasvanud vanaemaga ja kunagi ei tundnud oma vanemaid. Vanaema rääkis harva minevikust, ja kui rääkis, siis vastates põiklevalt: «Sa lihtsalt ilmusid minu juurde, nagu ime.» Amelia ei survestanud. Ent see leid äratas temas midagi – kummalise segu ärevusest ja lootusest.

Ta mõtles sellele mitu päeva, kuni lõpuks meenutas, et naabruskonnas oli vana lastekodu. Hoone oli juba ammu muudetud kaasaegseks elamukompleksiks, aga nimi – «Sanwood» – oli mingil põhjusel tal meeles. Amelia otsustas sinna minna. Ta võttis kaasa mängukaru, mähkis selle hoolikalt salli ja asus teele.

Väravad olid lukus. Aga kõrval, puude varjus, seisis pingike. Amelia istus ja lihtsalt ootas. Poole tunni pärast astus hoovi väravatest välja naine, korv käes. Ta märkas mängukaru, jäi seisma ja astus vaikselt lähemale.

— Vabandust, kust te selle saite?

— Ma leidsin selle oma vanaema juurest. Kas see oli minuga, kui olin väike?

Naine noogutas ja istus tema kõrvale. Tema nimi oli Margaret, ja ta oli töötanud «Sanwoodis» aastaid, veel siis, kui see oli lastekodu. Ta võttis mängukaru kätte ja laskis sõrmedel õmblust mööda libiseda.

— Sellele karule pandi kunagi nimi. Tema nimi oli Hobo. Ta kuulus ühele väikesele tüdrukule. Jäeti väravatele maha koos sedeliga: «Hoolitsege tema eest. Andestage.»

Amelia hoidis hinge kinni.

— See olin mina?

Margaret vaatas teda kergelt naeratades.

— Sa hoidsid teda alati kõvasti enda käes. Isegi siis, kui nutsid. Ja pärast võttis sind endale üks vanemaealine naine. Ta ütles, et sa oled tema elu mõte. Ta ei jätnud kontakte, lihtsalt lubas anda sulle kõik, mida sa väärid.

Pisarad voolasid iseenesest Ameliat mööda alla. Äkitselt nägi ta kõike: vaikust lapsepõlves, vanaema hoolivaid käsi, mängukaru padjal. Ja ta mõistis – ta oli kogu aeg otsinud tükikest minevikust, mis oli tegelikult alati temaga olnud.

Mängukaru Hobo seisis nüüd Amelia korteris riiulil. Tema kõrval – Margaret’i foto, kellega ta oli sidet hoidnud. Aga peamine – kõrval oli Amelia ise. See, kes lõpuks mõistis, kust tema lugu algas.

Sest mõnikord, iseenda avastamiseks, piisab vaid sellest, kui naased oma esimese mänguasja juurde.