Ta sisenes minu ilusalongi pisarad silmis ja tühi rahakott käes. See, mis juhtus edasi, muutis tema ja minu elu…

Minu salongi astus naine – küürus, langetatud õlgadega, nagu kannaks ta nende peal liiga rasket koormat. Ma märkasin kohe tema punetavaid silmi ja värisevaid käsi, mis pigistasid väikest rahakotti. Ta ei vaadanud otse, vaid ütles vaikselt:

— Mu pojal on täna pulmad… Aga mul on vaid 12 eurot. Ma ei taha teda oma välimusega häbisse jätta.

Need sõnad kõlasid nii, nagu vabandaks ta enda olemasolu pärast. Ma kutsusin ta istuma ja me hakkasime vestlema. Ta tunnistas, et pole kunagi saanud endale salongi lubada: raha läks laste, arvete ja ellujäämise peale. Täna tuli ta mitte moe-juustelõikuse järele – vaid võimaluse järele tunda end väärikana päeval, mil tema poeg alustab uut elu.

— Kõik vaatavad pruuti, — ütles ta. — Aga mina… ma ei taha, et keegi arvaks, et ta ema on lohakas, et tal on minu pärast piinlik.

Tema hääles oli nii palju valu, et süda tõmbus kokku. Ma sain aru: ta muretseb mitte ainult soengu pärast, vaid sellest, et ei tunne end väärtusliku, vajaliku ja ilusa inimesena. Ja just selle otsustasin ma muuta.

Ma istutasin ta toolile, silusin ettevaatlikult tema juukseid ja ütlesin:
— Täna olete te pulma kauneim naine.

Kui ma töötasin, püüdis ta end õigustada: et tal pole raha kallite protseduuride jaoks, et ta raiskab mu aega. Aga mina kuulasin ja mõtlesin muule. Kui palju emasid elab nii: annavad endast kõik lastele, unustades enda. Ja siis ühel hetkel mõistavad – peale aastaid ohverdamist pole jõudu ja aega enda jaoks.

Ma tegin talle soengu, kerge meigi, valisin toonid, et tema silmi esile tuua. Kui ta peeglisse vaatas, muutus tema nägu. Ta ei uskunud, et see on tema. Silmadesse ilmus valgus, mida seal varem polnud.

— Kas ma olen ilus? — küsis ta sosinal, nagu kartes kuulda vastupidist.
— Te olete imeline, — vastasin mina.

Kui ta kortsus rahatähti välja võttis ja mulle ulatas, raputasin pead.
— See on minu kulul. Täna peate te lihtsalt olema õnnelik.

Ta puhkes nutma, kallistas mind tugevalt nagu oma lähedast ja kordas: «Aitäh… aitäh…»

Järgmisel päeval, avades salongi ukse, tardusin. Lauale oli asetatud suur lillekimp. Kõrval – ümbrik. Sees – kiri ja nädalavahetuse kinkekaart spaasse.

Kiri oli tema pojalt:
«Ma pole kunagi näinud ema nii säravana. Ta naeratas nii, nagu poleks aastaid naeratanud. Te kinkisite talle mitte meigi, vaid tunde, et ta on armastuse ja tähelepanu vääriline. Eile oli ta maailma õnnelikem naine – ja see on teie kingitus. Tänan kogu meie pere poolt.»

Istusin selle kirjaga ja mõistsin: ma lihtsalt tegin soengu ja meigi. Aga selle pere jaoks oli see palju enamat. Ma andsin naisele tagasi eneseväärikuse tunde. Ja tema poeg nägi oma ema uuesti.

Mõnikord arvame, et väikesel žestil pole tähtsust. Kuid just sellised hetked jäävad inimesega igaveseks.

Aga mida teie arvate – kas lihtsad head teod on tõesti võimelised kellegi elu muutma või on see lihtsalt hetkeline tunne?