Ta sai viimasena teada oma mehe reetmisest. Kuid tema otsus tuli kõigile üllatusena…

Elisa sai kogemata teada, et tema mehel on suhe parima sõbrannaga. Nagu tihti juhtub, on naine tavaliselt viimane, kes kahtlustab toimuvat. Alles hiljem mõistis ta, miks kolleegid vaatasid teineteisele tähenduslikult otsa ja sosistasid tema seljataga — kogu kollektiivis ei olnud see enam uudis.

Sel õhtul pidi Elisa öövahetuses olema. Aga noor kolleeg palus tal enda eest tööle minna — õde meenestel pulmad. Elisa nõustus ja läks koju varem, et abikaasale meeldiv üllatus teha. Aga üllatus ootas hoopis teda ennast.

Ta astus korterisse ja kuulis kohe kahte häält magamistoast. Üks kuulus Leonile, tema mehele. Teine — tema sõbrannale Sofiale. See, mida Elisa kuulis, ei jätnud mingit kahtlust. Ilma nutmata, ilma karjumata lahkus ta täpselt nii vaikselt, kui oli tulnud. Selle öö veetis ta tööl, silmi sulgemata.

Tema abielu osutus illusiooniks. Leonardo pärast oli ta kunagi loobunud oma unistusest emaks saada — ta ainult lükkas seda edasi, öeldes, et pole veel valmis. Nüüd mõistis Elisa: tal ei olnud lihtsalt temaga tulevikku.

Hommikul esitas ta lahkumisavalduse, sõitis koju, pakkis oma asjad kokku ja läks maale, kus vana vanaema pärandusena jäänud maja veel seisis. Vana SIM-kaart — prügikasti. Minevikuga ei olnud enam sidet.

Küla tervitas teda vaikuse ja mahajäetud aiaga. Kuid naabrid tulid kohe appi — mäletasid tema vanaema, kooliõpetajat, keda kõik seal austasid. Aitasid korda luua, ennast sisse seada. Ja kui nad kuulsid, et Elisa on arst, hakkasid nad tema poole pöörduma abi saamiseks. Lähim haigla — kaugel, ja kohalikku arsti ei olnud külas olnud juba aasta.

Ühel päeval koputas tema uksele üks mees. Lukas. Tema tütrel, seitsmeaastasel Annal, oli raske haigus, palavik ei langenud kolmandat päeva. Ta anus Elisalt abi. Haiglasse sõita ta ei tahtnud — polnud kedagi, kes saaks tütart jätta. Elisa jäi tüdrukuga, kuni tema isa ravimeid tooma läks. Kogu öö hoidis ta Annat süles, laulis talle, jahutas tema otsaesist.

Anna sai terveks. Ja Lukas käis pärast seda tihti — alguses lihtsalt tänama, siis… lihtsalt niisama. Nad said pereks poole aastaga. Elisa kolis tema juurde, Anna hakkas teda emaks kutsuma, ja aasta pärast ilmus nende perre veel üks laps.

Nüüd tuli väsinud, kuid õnnelik Elisa õhtul koju, kus teda ootasid kaks kõige kallimat inimest. Täpsemalt — kolm. Sest oma eelseisval reisil soovitas Elisa lugeda pileteid uuesti üle:

— Me ei lähe kolmekesi, vaid neljakesi, — ütles ta salapäraselt, silitades kõhtu.