Ta paigutas kaamera, et näha, kas naine petab teda. Aga nähtud muutis kõik

Marta oli muutunud.

Ma ei märganud seda kohe. Alguses – töö peetumised, siis – pidevad sosinad, telefon oli alati tema juures, isegi duši all. Ja siis… külmus. Meie vahel. Justkui ta eemaldus minust samm-sammult.

Ma püüdsin rääkida. “Ma olen lihtsalt väsinud,” kordas ta. Ma uskusin. Või tegin näo, et usun. Kuni ühel ööl ärkasin üles tühjas voodis.

Läksin akna juurde – ta istus autos maja ees. Pimedas. Üksi. Ja siis sain aru: ta varjab midagi.

Paigutasin kaamera magamistuppa. Paar päeva hiljem salvestisel – tundmatu mees. Ta lasi ta sisse, justkui oleks oodanud. Ei sõber ega kolleeg. Kes ta on?

Otsustasin kõik välja selgitada. Tema telefon – tühi. Puhastatud vestlused, üks tundmatu number. Kõned – ainult öösel. Kirjutasin numbri üles.

Hiljem sõitsin talle järele. Selle asemel, et kohtuda “sõbrannadega”, peatus ta tagasihoidliku hoone juures. Ta istus seal kaks tundi. Siis väljus üksi. Märkasin musta autot, mis oli pargitud lähedal. Ta ei läinud sinna. Aga teadis, et ta on seal.

Järgmise hommikul läksin tagasi. Rääkisin baarmeniga. Ta ütles, et Marta oli üksi, jõi teed. Keegi ei lähenenud talle. Aga miks ta ootas teda? Miks nad olid nii ettevaatlikud?

Õhtul küsisin otse. Kus ta oli. Ta valetas. Ütlesin, et tean. Ta vihastas. Üritas mind jälitamises süüdistada. Olin vait. Ta kartis. Seda oli näha.

Öösel vaatasin salvestise uuesti üle. Tegin ekraanipildi tema näost. Nimi tuli kohe välja – Alex Montero. Kriminaalne taust. Kahtlustatakse mõrvas. Juhtum suletud. Pagan küll… Mida ta teeb sellise inimesega?

Sõitsin talle uuesti järele. Ta suundus kalmistule. Kaasas – valge krüsanteem.

Seal, vanade haudade vahel, kohtus ta temaga. Ta ulatas talle kasti. Lähendasin end. Ta ehmus.

“See ei ole see, mida sa arvad…”

Kiskusin kasti välja. Fotod, kirjad. Ühel – nemad. Noored, armunud. Kümme aastat tagasi. Ma pigistasin lõuad kokku. Ta armastas teda. Miks ta siis minu abiellus?

Leidsin Montero. Näitasin pilti. Ta ütles: “Istusin tema asemel. See oli kokkulepe. Olin vait, teda ei puutunud.” Mu pea sumises. Ta istus, et tema saaks elada.

“Aga nüüd?” – küsisin ma.
“Ta ei saa endale andeks anda.”

“Kas ta armastas sind?”
“Jah. Aga valis sinu, sest arvas, et ma ei tule tagasi.”

Tulid koju. Visad fotod lauale.
“Kõik. Piisaval valedest.”

“Kust sa need said?..” – tema hääl värises.
“Kas sa ikka veel armastad teda?” – küsisin ma.

Ta ei vastanud. Ainult sosistas:
“Ma ei tea…”

“Siis vali. Kuna sa temaga enam kunagi ei kohtuta. Või lõpetame meie.”

Ta lahkus hommikul. Ilma selgitusteta. Ootasin. Kõik mu sees pingutas. Keda ta valib?

Hilja õhtul tuli ta tagasi. Käes – seesama kast. Aeglaselt asetas selle mu ette.

“Ma valisin sinu.”

Vaatasin teda. Kasti. Nägu, milles ei olnud enam endist kergust. Ta oli teinud valiku. Aga kas mina saan nüüd hakkama?