Ta ootas oma inimest 9 aastat… ja enam ei uskunud

Minu nimi on Reet. Olen 61-aastane. Aasta tagasi kaotasin oma abikaasa — inimese, kellega koos veetsin peaaegu nelikümmend aastat. Sellest päevast saadik mu kodu vaikis. Päevad möödusid vaikides, ööd kellatiksumist kuulates. Mõtlesin, kas nüüd jääbki elu selliseks — tühjaks ja üksildaseks.

Ühel päeval ütles naabrinaine mulle tasa: „Reet, sa vajad kedagi, kes paneks su jälle elama.“ Ta soovitas mul minna loomade varjupaika. „Mitte kutsikat otsima — lihtsalt vaadata,“ lausus ta. Ma ei tahtnud. Aga läksin.

Varjupaigas oli palju lärmi, haukumist, liikumist. Ühed hüppasid, teised kraapisid võrku, kolmandad anusid pilguga tähelepanu. Aga tema — ta lihtsalt istus vaikselt. Ei tõstnud isegi pead, kui ma lähenesin. Vaatas ainult. Tema silmad… Seal ei olnud lootust. Ainult sügav, väsinud pilk. Hiljem sain teada, et ta on juba kümneaastane. Ja et ta on seal olnud üheksa aastat.

Keegi ei tahtnud teda. Kõik valisid noored, armsad ja mänguhimulised kutsikad. Tema — vana, vaikne, lootusteta. Aga kui ma talle otsa vaatasin, tundsin esimest korda üle pika aja, et midagi minus liikus.

Järgmisel päeval tulin tagasi, jalutusrihm käes. Varjupaiga töötajad olid üllatunud. Nad ütlesid: „Ta ei taha enam midagi. Ei taha isegi puurist välja tulla.“

Kui ma ta koju tõin, istus ta nurka ja ei liigutanud end terve päeva. Õhtul panin talle abikaasa vana kampsuni — ta uinus selle peale kohe. Hommikul ärgates nägin, et ta istub mu voodi kõrval. Vaikselt. Rahulikult. Nagu valvates.

Nüüd on möödas pool aastat. Ma ei suuda siiani oma mehest rääkida ilma pisarateta. Aga kui ma vaatan seda koera — nimega Kruubik — tundub, et ta saab kõigest aru. Ta on endiselt väga vaikne. Ei mängi, ei jookse, ei rõõmusta lärmakalt. Aga igal hommikul istub ta ukse juures, kui ma poest tagasi tulen. Ja õhtuti, kui võtan raamatu kätte, heidab ta mu kõrvale ja asetab pea mu põlvele.

Tundub, et meid mõlemaid oli maailm unustanud. Mõlemad — aja poolt reedetud. Aga me leidsime teineteist. Ja nüüd — oleme teineteisele koduks.

Kas te usute, et armastus võib tulla isegi siis, kui sa enam ei oota? Et kaks väsinud, üksildast elu võivad alata uuesti? Kirjutage mulle, ma tõesti tahaksin teada.