Ta luges värisevate kätega kassas sente, hoides järjekorda. Kõik olid pahased, teadmata, et vaene vanaema ostis toitu isegi mitte endale…

Sel päeval läksin lihtsalt supermarketisse leiva ja piima järele. Tavaline õhtu, pikk järjekord, väsinud inimesed, igaüks vaatab telefoni ja astub närviliselt jalalt jalale. Enne mind seisis väike kõhnake vanaema kulunud mantlis ja vanas kootud mütsis. Tema väikeses korvis oli peaaegu mitte midagi: kõige odavam kassitoit, üks päts leiba ja väike pakk teravilja.

Kui tema kord ette jõudis, hakkas ta oste linti panema ja hakkas taskust aeglaselt, värisevate kätega, sente välja võtma. Mündid kukkusid vaikselt lindile, luges neid mitu korda, läks segadusse, jälle luges. Järjekord hakkas rahutuks muutuma. Keegi ohkas sügavalt, keegi vaatas demonstratiivselt kella.

Tagantpoolt kostis rahulolematut torisemist:
– No kaua võib, kauaks nad kõike seda loevad…

Kuskilt kõrvalt kõlas vaikselt:
– Korjatakse kokku, aga raha pole. Hiljem ootavad, et keegi teine maksab.

Ma vaatasin tema käsi. Need värisesid nii tugevalt, et mündid lipsasid sõrmede vahelt läbi. Ta pomises endamisi numbreid, kuid ilmselgelt tegi vigu. Kassiir hakkas juba ärrituma, sirutas kätt kassitoidu poole:
– Võib-olla eemaldada selle, teil ei jätku…

Vanaema tõstis pilgu ja ütles väga vaikselt:
– Siis jäävad kassid ilma…

See fraas justkui jäi õhku rippuma, aga enamik inimesi jätkas turtsumist ja silmade pööritamist. Keegi tagantpoolt urises rahulolematult:
– Mis kassid veel, mis muinasjutud need on…

Vanaema, punastades, sirutus tagasi võtma kassi sööki. Sel hetkel tundsin end nii häbiväärsena kogu järjekorra pärast, nende ohkamiste, poolikute lausete pärast, ükskõiksuse pärast. Tõmbasin kiiresti rahakoti välja ja ulatasin kassiirile kupüüri.

– Palun lisage see. Lüüa kõik läbi.

Vanaema pöördus minu poole, justkui oleksin talle midagi uskumatut pakkunud.
– Ei ole vaja, ma siis jätan leiva ära, saan kuidagi hakkama…

– Jätke kõik, – katkestasin ma. – Kõik on korras.

Ostud arvestati, mündid koguti. Vanaema hoidis kassi sööta, leiba ja teravilja enda vastu, kogu aeg tagasi järjekorra poole vaadates, justkui vabandades, et ta võttis inimestelt paar lisa-minutit. Väljumisel peatus ta ja ütles tasa:

– Andke andeks, et viivitasin, inimesed kiirustavad, aga ma juba halvasti loen. Aitäh, kallis. Ise ma peaaegu ei söö, tervis hakkab streikima, aga nemad istuvad tänaval, näljased. Kes neid toidaks peale minu…

Ausalt öeldes ei saanud ma tol hetkel tema sõnadest täielikult aru. Lihtsalt noogutasin, me väljusime peaaegu korraga ja siis läksid meie teed lahku. Tegingi paar sammu ja tundsin sees midagi ebameeldivat, nagu jätaksin midagi olulist maha. Pöörasin ringi ja nägin, et vanaema ei läinud kodude poole, vaid tühermaale tee kõrval.

Ma aeglustasin sammu ja läksin järgi, püüdes mitte tähelepanu äratada. Ta pööras ümber nurga, rida vanu garaaže. Tavaliselt on seal tühi, vaid prügimäed ja tuul. Aga kui ta lähenes, hakkasid varjust ükshaaval kassid välja ilmuma. Alguses üks, siis teine, kolmas. Kõhnad, ettevaatlikud, ribid paistmas, kriimustatud nägudega ja suurte silmadega.

Vanaema asetas paki maapinnale, võttis leiva, lõikas selle tükkideks, puistas kassitoidu peale, segas leivaga ja hakkas seda väikesteks kuhjadeks jagama. Kassid tormasid kohe sööma, trügisid, ulgusid, kartsid, et ei saa piisavalt. Ta kogu aeg manitses neid:

– Ära trügi, kõik saavad. Kannata natuke, kohe annan sulle ka. No, no, ära tõukle, nemad on ka näljased.

Üks eriti ettevaatlik istus kõrvale ja lihtsalt vaatas. Ta märkas teda, ohkas, murdis tükikese suuremaks ja pani eraldi.

– Tule siia, ära karda. Ma käin siin iga päev. Ma ei jäta teid.

Ta kükitas maha, kassid hõõrusid vastu ta jalgu, jätsid käppadega mantlile mustad jäljed. Ta silitas neid selja pealt, määrdunud ja lumised karvakesed, vaikselt juurde rääkides:

– Süüa, süüa, mu kallid. Ma tulen veel, ärge muretsege. Kuni saan käia, toon teile toitu.

Ma seisin veidi eemal, mul kurk kinni. Kaupluses arvestas ta igat senti, valis kõige odavama toidu, aga siin jagas seda sellise hoolitsusega, justkui ei oleks nad hulkuvad loomad, vaid lähimad olendid. Sel hetkel häbi kogu järjekorda vaadan for hagalts.

Ma lähenesin. Vanaema märkas mind ja tabas piinlikkust.
– Kas sa järgnesid mulle? Ma kiiresti, toidan neid ja lähen koju. Siit on mitte kaugel.

– Kas ostute seal alati sööta? – küsisin ma.

Ta noogutas.
– Jah. Nemad ootavad mind. Kui ühel päeval ei tule, siis hiljem jooksevad, vaatavad iga möödujat, nagu otsiksid. Mõeldes, et keegi teine neile midagi ei anna, ei taha ma ise süüa.

– Aga kas teil endale piisab? – küsisin ettevaatlikult. – Te peaaegu ei võta midagi endale.

Ta naeratas väsinult.
– Mina ei vaja palju. Tassi teed, natuke putru, tükk leiba. Minu aeg on juba läbi. Aga nemad saavad veel elada, kui keegi nende eest hoolitseb. Ma vähemalt annan mingi kasu.

Kodu poole minnes seisis mul silme ees ikka üks ja sama pilt: värisevad käed üle let, ärritunud inimesed ümber ja sama naine, kes istub külmal maal, näljaste loomade seas, kes on tema jaoks nagu pere. Poest nägime ainult “inimest, kes takistab järjekorras”, kuid väljaspool selgus, et see inimene päästab iga päev neid, keda keegi ei märkagi.

Sellest ajast alates, kui keegi järjekorras pikalt sente loeb, ma enam ei rutta silmi pööritama. Sest kunagi ei tea, kellele ta ostab selle kõige odavama kassi toidu või viimase leivapätsi. Ja kuidas teie arvate: kas me vihastame sagedamini selliste inimeste peale või mõtleme vähemalt korraks, miks neil kassas käed nii värisevad?