Ta läks noorema kolleegi juurde, öeldes, et on «armunud»… Aga kuu aja pärast tuli tagasi — sest sai aru, et elu temaga — ei ole muinasjutt, vaid igavene pidu ja ilma õhtusöögita

See ei olnud draamatiline lahkumine karjumiste ja uste paugutamisega. Pigem — rahulik, võõras otsus, mis öeldi rahuliku häälega. Ta seisis köögis, lauale toetudes, ja ütles:

— Ma olen armunud. Ma pean proovima.

Panin lusika ettevaatlikult lauale — nii, et see ei libiseks värisevatest sõrmedest välja. Istusin maha, sest jalad ei tundunud mind enam toetavat. Ja ainus mõte, mis hoidis mind kontrolli all, oli lihtne: ära karju. Ära palu. Ära küsi küsimusi, mille vastused nagunii haiget teevad.

Ta läks välja väikese spordikotiga — justkui läks ta nädalavahetuseks. Järgmisel päeval sain ühise tuttava käest teada: ta kolis turunduses töötava Anne juurde. Kahekümne kaheksa aastane, alati säravates kleitides, naerab valjult ja tantsib ettevõtte pidudel. Tundsin teda näo järgi ja ei mõelnud kunagi, et ta sellisel moel minu ellu võiks tulla.

Esimesed nädalad tundus kõik külmunud olevat. Vastasin automaatselt kõigile, kes küsisid, kuidas mul läheb: «normaalselt». Vaid õhtuti, tühjas korteris, sain aru: asi pole ainult petmises. Pärast kahekümne viit aastat abielu keegi valis teise reaalsuse. Keegi otsustas, et minu maailm — lõunasöök, puhkuseplaanid, vaiksed õhtud — on vähem väärt kui mõningad kontorite kohvimasina pilgud.

Kuu aega möödus. Ühel laupäeval tulin ostudega koju ja nägin künnise juures tema kingi. Ta seisis esikus nagu kutsumata külaline: habemeta, väsinud, jakk käes — valmis igal ajal uuesti lahkuma.
— Kas me võiksime rääkida? — küsis ta vaikselt.

Ma ei lasknud teda kohe sisse. Vahtisin teda mõne sekundi, püüdes oma peas kahte inimest ühendada: seda, kes lahkus ühisest elust, ja seda, kes justkui naasis pikalt teekonnalt, kuigi elas siit kolme trammipeatuse kaugusel. Me istusime lauda.
— Arvasin, et kõik saab olema teisiti, — ütles ta. — Lihtne, spontaanne, nagu filmis. Aga Anniga elamine — see on nagu lõputu pidu, pärast mida keegi ei korista. Töö, peod, tuttavad, igavene müra. Ja äkki sain aru, kuidas mul on vaja vaikust. Kuidas armastan meie kööki. Sind.

Kuulasin rahulikult. Süda ei tõtanud talle vastu — sees oli vaikne ja selge.
— Ja mis nüüd? — küsisin ma. — Kas sa tuled tagasi ja kõik saab «nagu oli»?
— Ma ei tea, — ta langetas pilgu. — Tahan proovida. Mõistan, et olen süüdi. Olen viimane, kes mida iganes paluda tohib. Aga kui on ka pisike võimalus…

Mõtlesin, kui palju võib kuu ajaga muutuda. Ta sai teada, et «muinasjutt» — see on arved ja määrdunud nõud. Ja mina — et vaikus ilma temata ei tapa.

Ma ei loetlenud talle nende öid, kui üksinda magama jäin. Ja ei ajanud minema. Lihtsalt panin kannu keema, valasin meile teed ja ütlesin:
— Tagasitulekut «nagu oli» ei ole. Kui tahad jääda — mitte nagu keegi, kes igavuse eest põgeneb. Vaid nagu keegi, kes teeb valiku. Mitte «mina tema asemel». Vaid «meie põgenemise asemel».

Ta noogutas; silmad läksid niiskeks. Ja ma äkki mõistsin selgelt: nüüd on juhtimiskeskus minu käes. Ei ole tema, kes otsustab. Mina otsustan: kas avada uks pärani või jätta see praokile.

Õhtul istusin kaua akna all ja vaatasin pimenevat taevast. Elutoas põles lamp — mitte nagu varem, et ta näeks, et teda oodatakse, vaid et endale meelde tuletada: mul on õigus valida. Ta jäi diivanile. Ma ei lubanud midagi ega allkirjastanud nähtamatuid lepinguid. Lasin tal lihtsalt olla kõrval — mitte kaastundest, vaid uudishimust: kas inimene, kes kord illusiooni põgenes, suudab naasta ja reaalsuse pilku taluda.

Teine võimalus pärast reetmist — kas see on armastuse akt või küpsuse eksam? Kas on võimalik taastada see, mis purunes mitte ühe tüliga, vaid kiindumusega võõrasse hiilgusesse? Ma ei tea. Tean vaid üht: sel ööl jäin rahulikult magama. Mitte sellepärast, et ta tagasi tuli — vaid seetõttu, et nüüd on tüür minu käes.

Aga kas sina annaksid teise võimaluse inimesele, kes kord valis kellegi teise elu teie oma asemel?