Ta läks maale ja tegi nalja, et ilma minuta on tal isegi parem. Aga kui ma ootamatult saabusin — oli värava ees võõras auto

Mees sõitis suveks maale, aga mul ei õnnestunud kuidagi järele sõita. Töö, aruanded, lõputud tähtajad. Ta tegi telefoni teel nalja, et ilma minuta on isegi parem — saab puhata sinu kontrolli eest. Naersin, laskmata end häirida, kuigi viimasel ajal oli ta muutunud kuidagi kaugeks. Tundus, et meie vahel on kasvanud õhuke, kuid külm sein.

Lõpuks võtsin puhkuse. Ostsin bussipiletid, pakkisin kotti ja kujutasin ette, kuidas ta üllatub, kui mind värava juures näeb. Tee peal ostsin piruka, tema lemmiku, kirsiga. Tahtsin teha väikese üllatuse, nagu vanasti.

Saabusin. Värava ees seisis punane auto. Mitte tema oma. Ma polnud seda kunagi varem näinud. Süda tegi imelikult põksu, aga otsustasin mitte üle dramatiserida. Äkki on naabrid tulnud. Sisenen õue — vaasililled laual, puhas, ilus, lõhnab parfüümi järgi, mitte minu oma. Elutoast kostab muusika, kerge, rõõmus. Ja naer. Naise naer.

Ma tardusin. Kõik mu sees kukkus kokku. Pirukas libises käest, kirsid valguvad mööda teerada. Uks avanes — tema. Minu mees. Kodustes lühikestes pükstes, päevitunud, õnnelik. Ja tema selja taga — tema. Noor, heledapäine, tema särgis. Kui täpsemalt, siis minu särgis.

Meie pilgud kohtusid. Ta kahvatas. Ei sõnu, ei häält. Ainult vaikus ja minu enda pulss kõrvus.

– Sa… tulid, — ütles ta vaikselt, nagu vabandades.
– Tundub, et asjata, — vastasin ma ja vaatasin tema poole. Ta astus kõrvale, aga ei jooksnud. Arvatavasti mõtles, et hakkan karjuma, nõud purustama. Aga ma ei suutnud isegi hingata.

Astud majja, panin koti ukse ette, lähendasin end lauale, vaatasin lilli. Valged liiliad. Ta teadis alati, et ma vihkan neid.
– Ilus siin sul, — ütlesin ma. – Hubaseks on muutunud.
Ta hakkas midagi ütlema, vabandust otsima, aga ma enam ei kuulanud. Kõik, mis meie vahel oli kunagi olnud, lahustus selle võõra parfüümi lõhna.

Võtsin võtmed, panin need hoolikalt lauale.
– Ära muretse, ma olen ainult minutit. Võtan enda oma.
Ta astus lähemale:
– Oota, lasen selgitada. See pole nii…
– Kuidas siis? – küsisin ma. – Kas ta kukkus sulle kaela, kui minu järele igatsesid?

Ta laskis pilgu alla. Aga ma tundsin äkki kummalist rahu. Mitte viha, mitte valu — tühjust. Nagu oleks keegi kõik mu sees välja lülitanud.
– Ära piina ennast, – ütlesin ma. – Sa otsustasid lihtsalt teistmoodi elada. Ainult kahju, et ei öelnud. Me oleksime ju võinud lahkuda inimlikult.

Võtsin jope ja astusin õue. Õhk oli tihke, kuum, lõhnas koirohu järgi. Kusagil laulsid tsikaadid, aga ma kõndisin ja mõtlesin: selgub, et lõpp ei kõla nagu äike, ei rebi südant tükkideks. Ta lihtsalt tuleb vaikselt — hetkeks, mil sa näed, et sind enam ei oodata.

Hiljem kirjutas ta, helistas, tuli linna. Tahtis kohtuda, rääkida. Aga ma ei vastanud kordagi. Mida saab öelda sellele, kes ükskord valis mitte sinu?

Põletasin tema kirjad, andsin sõrmuse pandimajja. Mitte sellepärast, et vihkan — lihtsalt lasin lahti. Las ta elab, nagu tahab. Ja ma õpin elama ilma temata.

Mõnikord öösiti mäletan seda päeva. Kuidas seisin ukseavas, kirsiga käes ja rumala naeratusega, uskudes, et meid saab veel päästa. Ja mõtlen: kui vähe on vaja, et kõik kaotada — üks suvi, üks naine, üks vale.

Aga kas sina suudaksid andestada, kui inimene, kellesse oled kogu elu uskunud, niimoodi reetis — vaikselt, sõnadeta, lihtsalt jättes sind ootamata?