Ta lahkus, kui ma võitlesin elu eest. Aga just siis mõistsin, kui palju jõudu mul tegelikult on

Olen 37-aastane. Seitsme kuu eest öeldi mulle see ainus: «Teil on raske haigus… ravi ei ole lihtne». Ülejäänud peaaegu ei kuulnud. Tundus, nagu oleks mind pähe löödud ja maailm minu ümber muutus justkui tummaks.

Siis algas ravi. Tilgutid, haiglad, järjekorrad, ravimite lõhn, mis paneb südame pahaks. Juuksed langevad salkudena, keha valutab ja sa istud öösel voodis ja mõtled ainult ühtemoodi: «Peaasi, et elaksin hommikuni. Peaasi, et hingaksin».

Kõrval oli abikaasa. Täpsemalt, ma arvasin nii. Esimestel päevadel püüdis ta väga olla, ütles õigeid sõnu, silitas kätt. Aga väga kiiresti muutusid tema silmad kuidagi… tühjaks. Ta hakkas tööle jääma ja hiljem koju tulema, sagedamini «väsima». Varem küsis ta:
— Kuidas sul on?
Ja siis hakkas ta küsima:
— Noh, kas arstidel on uudiseid?
Erist on märgata, kui sa elad seespool seda olukorda.

Ühel korral nägin, kuidas ta mind vaatab. Mitte kui naist. Vaid kui probleemi. Mööndusena, et elu on muutunud «mitte selliseks». Sel hetkel käis miski minu sees klõpsu. Sain aru, et loota saab ainult enda peale.

Avastasin eraldi konto oma nimele. Vaikselt kandsin sinna üle kõik, mida olin ise suutnud säästa. Mitte tema rahad— minurahad. Minu preemiad, minu lisatööd, minu väikesed säästud «tuleviku jaoks». Häbi oli isegi enda ees: kuhu asi jõudis, et ma peidan raha omaenda abikaasa eest. Aga veelgi hirmutavam oli jääda tühjade kätega — haigena, nõrgana ja… hüljatuna.

Ravi kestis kuude kaupa. Iga kord, kui pidin haiglasse minema, tabasin tema pahase ohke, vaevu märgatava, kuid ma kuulsin seda. Ta lakkas küsimast, kuidas ma end tunnen. Hakkas ütlema:
— Kas see kestab veel kaua?
— Oled kindel, et see üldse aitab?

Mina aga vaatasin teda ja mõtlesin: «Ei, see ei aita meid. Mitte miski ei aita meid enam».

Ühel hommikul ärkasin ja kodus oli kuidagi liiga vaikne. Abikaasa riided olid kapist kadunud. Köögis — tema kruus, tühi. Esikus — tema jopet polnud. Ta tuli tuppa, juba riides, kohver käes. Vaatas mind… ja neis silmades polnud kaastunnet. Seal oli väsimus ja kergendus.

— Ma… ei suuda enam,— ütles ta. — Mul on raske vaadata, kuidas sa kannatad. Ma tahan elada normaalselt. Mul on vaja edasi minna.

«Mul on raske», — kostis kaja mu peas.
Mitte mul, mitte meil. Talle.

Ta ütles, et võttis ühisest kontost raha. «Ausalt jagatud», nagu ta väljendas. Ma teadsin, et see on vale. Aga vaidlema ei hakanud. Lihtsalt vaatasin teda. Ja jah, ma naeratasin. Nõrga, kõvera, väsinud naeratusega.

Ta arvas, et ma olen šokis ja ei saa aru. Aga sel hetkel sain selgeks ainult ühe: ma elasin juba ammu temata, lihtsalt dokumentide järgi olime veel koos.

Kui uks tema järel sulgus, muutus väga vaikseks. Keegi ei lasknud peopesaga otsaesisele ega hüüdnud: «Nali». See oli minu uus reaalsus: haigus ja tühi korter.

Valus oli kuni pisarateni.
Kogu tema «alati kõrval», mis lõppesid hetkega, kui tõeliselt hirmus oli. Kõigi lubaduste eest «hädas ja rõõmus», mis olid pulmade fotode jaoks ilusad sõnad.

Aga tead, mis on kummaline? Selle asemel, et täiesti laguneda, tundsin mingit kurja, kangekaelset: «Ma elan edasi. Kiusu pärast sinule. Kiusu pärast kõigele sellele.»

Päeval — haiglad, analüüsid, järjekorrad. Öösel — mina ja kalkulaator: kui palju raha mul on, kuidas edasi elada, mida ma tahan, kui üldse elan edasi. Alustasin uuesti õppimist — mitte professionaalsust, vaid iseennast: kuidas abi paluda, kuidas vastu võtta, kuidas mitte häbeneda, et mul on halb.

Minu ümber ilmusid ootamatult inimesed. Mitte need, kes lubasid «eluaeg», vaid need, kes lihtsalt tulid ja jäid. Sõbranna, kes viis mind protseduuridele ja tegi autos nalja, et ma ei nutaks. Naaber, kes tõi «niisama» suppi. Medõde, kes kord pani mulle vaikselt käele väikese graveeringuga käevõru «Lootus».

Abikaasa polnud enam kõrval. Iga kuuga lakkasin vaimselt tema nime välja ütlemast. Temast sai justkui episood: ebameeldiv, kuid juba lõppenud.

Ja siis öeldi mulle: remissioon.
Ma ei saanud kohe aru, mida see tähendab. Istusin arsti vastas ja mõtlesin: «Ma… jäin ellu?»

Ja siis tuli päris laine. Selle kõige korraga. Haigla lae pärast. Kiilaspäise pea pärast. Tühja pooliku voodi pärast. Selle pärast, et kõikidest inimestest maa peal valis just tema, kes lubas mind käest kinni hoida, «liiga raske».

Aga ma vaatasin ennast peeglist ja nägin teistsugust inimest. Väsinud, jah. Aga mitte nõrka.

Nüüd loon väikest tugigruppi nende jaoks, keda elu on põlvedele surunud, aga kõige lähedasemad… pöörasid selja. Neile, kellele öeldi, et «ma ei kannata su valu» ja nad lihtsalt lahkusid.

Sest tõde on selline: mõnikord on kõige valusam mitte diagnoos, vaid see, kui kiiresti sind oma elust kustutavad need, kes vande alla ütlesid, et armastavad.

Kuid on ka teine tõde: kui sind põhja heidetakse, näed lõpuks — kellele sa tõeliselt toetuda saad. Ja mis kõige tähtsam: kui palju on sinus endas jõudu, millest sul polnud vähimatki aimu.