Ta lahkus, jättes mind kahe lapse ja tühja külmkapiga. Ma arvasin, et ei pea vastu — aga ilmselt otsustas elu proovida, kui palju valu inimene suudab taluda

Kui uks kinni vajus, istusin lihtsalt põrandale, otse esikus. Lapsed magasid kõrvaltoas, vaikselt nohisedes tekkide all, midagi kahtlustamata. Ja mina vaatasin seda ust, justkui võiks see järsku jälle avaneda. Aga ei — ainult külm vaikus ja mu enda nutu helid.

Rahakotis — kakskümmend eurot. Kaardil — veel vähem. Külmkapis — purk majoneesi, leivakannikas ja poolik sidrun. Palgani — nädal. Kommunaalid maksmata, kapis tühjus ja noorem käib juba kuu vanades saabastes, millest varbad välja paistavad.

Ma olen alati pidanud ennast tugevaks. Tundus, et kui elu äkki lööb, tõusen püsti, sirutan selja ja ütlen: «Pole hullu, saan hakkama». Aga kui see tõepoolest juhtus, sain aru — ma ei tea kuidas.

Hommikul küsis vanem:
— Ema, millal isa tagasi tuleb?
Naeratasin. Selline valelik ja habras naeratus, et põsed valutasid.
— Varsti, päikesekiir, varsti.
Aga pöörasin end ära, et mitte reetlikke värisevaid huuli näidata.

Ta lahkus lihtsalt. Ilma stseenita, ilma selgitusteta. Ütles: «Mul on vaja mõelda» — ja kadus. Telefon vaikis. Tema perekond vaikis ka. Ja mina jäin — koos laste, tühjuse ja hirmuga, mis surus rinda nagu rauast rõngas.

Esimesed päevad olin ma nagu olemas, mitte elus. Kõik toimus automaatselt — tõusin, valmistasin hommikusööki, viisin lapsi, läksin tööle, tulin koju tagasi. Inimesed küsisid: «Kuidas sul läheb?» Noogutasin ja naeratasin. Aga sees polnud midagi — ei häält, ei mõtteid, ei jõudu. Ainult raskus ja küsimus: miks?

Kaupluses, kui hakkasin eemalda korvist tooteid, et raha piisaks, voolasid pisarad iseenesest. Seisin kassas, leivapätsi ja piimapakki rinna vastu surudes, ja nutsin. Mitte valjult — lihtsalt voolasid. Inimesed pöörasid pilgu kõrvale. Ilmselt arvasid, et olen hull. Aga ma lihtsalt ei suutnud enam sees hoida.

Kodus käisin kappides ja vanade mantlite taskutes, otsides vähemalt mingeid münte. Leidsin sendid — täpselt kaheks päevaks süüa.
Sel õhtul haigestus noorem. Palavik, kuumus, sonimine. Ravimeid ei olnud. Värisevate kätega helistasin sõbrannale, palusin laenu. Ta saabus tunni pärast, tõi tablette, teed ja lihtsalt istus minu kõrval ja hoidis mind käest.
— Sa saad hakkama, — ütles ta.
Aga mina ainult raputasin pead. Mulle tundus, et ei.

Aga hommikul tõusin. Sest muudkui peab. Sest kaks väikest inimest vaatavad sind nagu tugipunkti ja neil pole õigust teada, et ise vaevalt püsti püsid. Leidsin lisatöö — koristamine öises vahetuses. Päeval töötasin kontoris, õhtul jooksin teisele tööle. Tulin koju tagasi kesköö paiku, väsimusest kühmus, villidega kätel. Magama jäin riietes, mõnikord otse diivanil.

Lõpetasin kohvi ostmise, lõpetasin vitriinide vaatamise. Lugesin iga senti. Valmistasin toidujääkidest, kuid püüdsin, et lastel oleks alati maitsev.
Kui tütar küsis:
— Ema, miks me maiustusi ei osta?
Vastasin:
— Me sööme nüüd tervislikumalt.
Ta noogutas. Ei vaielnud. Ilmselt mõistis rohkem kui ma arvasin.

Möödus pool aastat. Ta ei tulnud tagasi. Ei helistanud. Ei küsinud, kuidas meil läheb. Ja ma lõpetasin ootamise. Lõpetasin iga kõne püüdmise, trepikojas samme kuulamise. Lihtsalt lõpetasin. Sest elu ei oota.

Ühel õhtul tõi tütar joonistuse. Me kolm — tema, vend ja mina. Hoiame kätest kinni, ja meie kohal päike. Allkiri: «Meie pere».
Vaatasin seda paberilehte ja sain äkki aru: jah, just meie. Ilma temata. Ilma selleta, kes lahkus. Me jäime ellu. Me saime hakkama.

Aga ma ei ütle, et see oleks lihtne olnud. Ei. Siiani on öid, mil tahaks padja sisse karjuda. Kui kõik kuhjub kohe — arved, haigused, väsimus, üksildus. Mil tundub, et elu valmistub jälle lööma.
Aga nüüd ma tean — ma tõusen. Kuidas see ka ei lööks, ma tõusen. Sest enam pole mul õigust langeda.

Hiljuti pakkusid mulle edutamist. Suutsin loobuda teisest tööst. Hakkasime pisut kõrvale panema. Ostisime pojale uued saapad, millest ta unistas. Tütar läks tantsima.
Õhtul vaatan neid — nad naeravad, vaidlevad, kallistavad — ja mõistan: nad on õnnelikud. Mitte sellepärast, et meil on kõik olemas. Vaid sellepärast, et meil on üksteis.

Teate, mõtlesin kaua, et ta võttis minult kõik. Armastus, tugipunkt, kindlustundea.
Aga selgus, et ta jättis kõige tähtsama — mind enese. Tõelise. Selle, kes oskab seista ka siis, kui tundub, et enam pole jõudu.

Mõnikord on see, mis näib olevat lõpp, lihtsalt teise elu algus.

Aga kas teie olete kunagi olnud piiril, kus tundub, et väljapääsu ei ole?
Mida aitas teid tõusta ja edasi liikuda, kui maa jalgade alt kadus?