Ta kirjutas kirju oma vennale, kes kadus merel, ja ühel päeval sai ta vastuse
Kui paat tormi ajal ümber läks, ei uskunud keegi, et keegi võiks ellu jääda. Päästjad otsisid päevi, kuid ei leidnud ühtegi jälge. Thomas kadus ja tema perele jäi valu, mida pole võimalik leevendada. Eriti tema õele, Elisele.
Elis oli Thomasest viis aastat noorem ja kogu elu oli Thomas olnud tema jaoks mitte ainult vend, vaid ka kaitsja. Pärast venna kadumist keeldus ta kaua uskumast kõige hullemat. Et valuga toime tulla, hakkas ta vennale kirju kirjutama. Alguses lihtsalt valas oma valu paberile, hiljem hakkas ta rääkima oma elust, justkui oleks vend ikka veel kohal. Kirjad pani ta puidust karpi, mida hoidis oma toas kummutipeal.
Aastad läksid. Elu läks edasi, kuid Elis ei lõpetanud kirjutamist. Tema kirjad muutusid pikemaks, täis mitte ainult igatsust, vaid ka lootust ja mälestusi õnnelikest aegadest. Ta kirjutas päikeseloojangutest, mida nad kunagi koos vaatasid, ja mere lõhnast, mis meenutas talle Thomast. Keegi ei teadnud tema rituaalist. See oli tema saladus, tema viis hoida vend elus oma mälestustes.
Kirjade kirjutamine sai tema jaoks hädavajalikuks. Üksildastel hetkedel istus ta paberi ette, kirjutas paar rida ja pani kirja hoolikalt karpi. Mõnikord läks ta isegi mere äärde, luges kirju valjusti ette ja kujutles, et Thomas, kuskil seal silmapiiri taga, kuuleb tema häält. See aitas tal edasi elada.
Ühel päeval koju tulles leidis ta postkastist kirja, millel polnud saatja aadressi. Toas avas ta ümbriku ja nägi lühikest sõnumit, mis oli valusalt tuttava käekirjaga:
“Ma ei saanud varem kirjutada. Aga ma olen elus. Aitäh, et sa mind ei unustanud. Thomas.”
Elise käed värisesid. Ta luges kirja ikka ja jälle, uskumatuna oma silmi. Kuidas see võimalik oli? Miks ta nii palju aastaid vaikis? Kus ta oli? Küsimused kihutasid läbi tema mõtete, kuid üht teadis ta kindlalt – ta oli tõesti elus. Ja nüüd oli tal lootus, et ühel päeval näeb ta venda jälle.
Möödus nädal, kuid uusi kirju ei tulnud. Elis ei suutnud lihtsalt oodata. Ta otsustas kirjutada veel ühe kirja, kuid seekord ei pannud ta seda karpi, vaid saatis samale aadressile, mis oli ümbrikul. Kirjas oli vaid üks sõna: “Kus sa oled?”
Vastus saabus kuu aja pärast. See oli kirjutatud sama käekirjaga, mida ta tundis lapsepõlvest saati:
“Vabandust. Ma ei saa öelda. Aga ma tahan, et sa teaksid – ma olen õnnelik. Sina andsid mulle jõudu elamiseks. Aitäh, Elis.”
Ta hoidis kirja käes, pisarad voolasid mööda põski. Thomas oli elus. Isegi kui ta ei teadnud, kus kohas, oli ta seal, kus tahtis olla. Ta ei palunud oodata, ei lubanud naasta, kuid Elis tundis, et tema kirjad jõudsid tõepoolest vennani, kuidagi imeväel.
Siis mõistis ta: talle pole enam vaja kirjutada kirju, mis on täis igatsust. Ta võttis uue paberi ja kirjutas:
“Mul on hea meel, et sa oled elus. Kus iganes sa ka poleks, tea – ma jään sind alati meenutama. Hoia end, vend.”
Ta läks kirjaga mere äärde, hoidis seda käes ja lasi siis lahti, lastes tuulel selle endaga kaasa viia. Tema näole ilmus naeratus – kerge, soe ja ilma kurbuseta. Sest nüüd teadis ta: tema vend ei kadunud. Ta lihtsalt valis teise tee.
