Ta jättis pere tema pärast, kuid lõpuks jäi üksinda: mehe ülestunnistus oma elu suurimast veast

Mäletan seda päeva, mil kõik algas. Siis tundus, et see oli vabaduse hetk, uue elu algus, millest olin alati unistanud. Seisin oma korteri lävel, käes kohver ja hinges segased tunded – kibedus ja kummaline kergendus.

Minu selja taga olid naine ja kaks last. Ees – tema. Naine, kelle nimel olin valmis kõik maha jätma.

Larissaga tutvusime korporatiivpeol. Tema naer, kerge ja nakkav, tõmbas tähelepanu. Ta oli kire ja kerguse kehastus, mida tundsin, et olin oma abielus kaotanud, olles mattunud igapäevaellu ja pere muredesse.

Iga päev muutus meie suhtlemine üha isiklikumaks. Larissa mõistis mind sõnadeta, tema sõnad kõlasid nagu muusika minu hingele, mis oli ammu rutiinist väsinud. Siis tundus mulle, et just tema oli minu võimalus alustada uuesti.

Pikka aega ei julgenud ma oma naisega rääkida, aga ükskord, pärast järjekordset salajast kohtumist, sain aru, et ma ei suuda enam tagasi minna. Ütlesin talle otse.

Ma ei mäleta, kuidas ma leidsin sõnu oma otsuse selgitamiseks, kuid ma mäletan, kuidas ta mind vaatas – valuga ja arusaamatusega. Lapsed seisid kõrval, mõistmata, miks isa lahkub.

Aastad Larissaga möödusid märkamatult. Me kolisime uude korterisse, hakkasime reisima. Olin kindel, et olin teinud õige otsuse, ja tundsin end nooremana, vabamana.

Kuid järk-järgult hakkas kõik muutuma. Meie suhted, mis alguses olid nii kirglikud ja eredad, hakkasid tuhmuma. Larissa pilk, mis oli kunagi täis imetlust, muutus külmaks ja kaugeks.

Ühel päeval tulin koju tavapärasest varem ja tabasin ta teisega. Stseen, mis minu silme ees avanes, oli nagu nuga südamesse. Tundsin end petetuna, reedetuna.

Kuidas see sai juhtuda? Olin talle andnud kõik – oma aja, oma elu, oma pere. Ja tema lihtsalt lahkus, jättes maha isegi mitte kirjakest. Larissa ütles, et oli minust ja minu armukadedusest ning omanditundest väsinud. Tema uus suhe oli alanud palju varem, kui ma sain aru, et kaotan ta.

Kõik, mis mul oli, olid mälestused ja tühi korter. Raha, mis oli ühine, oli ta jõudnud oma kontodele kanda. Olin jäänud sõna otseses mõttes ilma kõigest. Püüdsin naasta laste juurde, vabandada oma endise naise ees, kuid mulle öeldi ei. Olin selle ära teeninud.

Nüüd, kui on möödunud nii palju aastaid, olen mõistnud, millise kohutava vea ma tegin. Jätta maha need, kes sind siiralt ja tingimusteta armastasid, ajutise kiindumuse nimel – see on reetmine mitte ainult nende, vaid ka iseenda vastu.

Liiga hilja sain aru, et tõeline õnn peitub pereelus, nendes samades argipäevades, mille eest püüdsin põgeneda.

Larissa sai mulle õppetunniks, mida ma ei unusta elu lõpuni. Ja võib-olla on see kõige kibedam arusaam, mis tuleb siis, kui enam midagi ei saa muuta.