Ta ignoreeris mu kõnesid, kui ma meie last ilmale tõin. Aga elu pani ta hiljem põlvili…

Me tüli algas pisiasjadest. Või ehk polnud need nii väiksed asjad. Iga väike asi muutus toona suureks tormiks. Tema vaikis üha sagedamini ja mina üritasin veelgi kõvemini temani jõuda. Ja siis ühel õhtul ta prõmmas ukse kinni ja ütles, et on väsinud. Jäin üksi, viha ja solvang pitsitasid mind.

Hiljem öösel, kui hakkasid esimesed valud, arvasin alguses, et see on valehäire. Et see on lihtsalt valu. Kuid mõne minuti pärast sai selgeks — kõik algab. Haarasin telefoni ja helistasin talle. Üks kord. Teine. Viies. Kümnes. Kolmekümnes.
Vastamata.
Ainult helinad — kuivad, külmad, nagu lööksid otse südamesse.

Pisarad voolasid iseenesest. Hirm ja valu segunesid ühte. Mu vend kuulis, kuidas ma nutsin, ja viis mind küsimusi esitamata haiglasse.

Autos olin vait. Lihtsalt hoidsin kõhtu, lugesin sissehingamisi ja neelasin nuttu. Tema — ainus, kellele ma tahtsin helistada, — ei vastanud. Isegi ei vaadanud. Isegi ei küsinud, kus ma olen.

Kui kohale jõudsime, oli valu muutunud talumatuks. Arstid viisid mind sünnitusosakonda, vend jäi ukse taha ootama.

Kümne tunni pärast — kümme lõputut tundi — süttis mu telefon lõpuks. Tema helistas. Mu vend vaatas ekraanile ja vastas kõhkluseta:
— Ta ei pääsenud.

Ta ei öelnud seda vihast. Tahtis lihtsalt, et too tunneks korraks, mida tähendab tõeliselt kaotada.

Kahekümne minuti pärast oli ta haiglas. Lendas sisse, kahvatu, värisev, tühjade silmadega.
— Kus ta on? Kus mu naine on?
Ükski õde ei vastanud. Nad viisid ta mööda koridori, avasid ukse.

Ja seal — mina.
Elus. Meie tütar süles.

Ta peatus, nagu oleks välk teda tabanud. Korraks ei uskunudki. Siis astus ligi, laskus põlvili otse haigla põrandale ja hakkas nutma.
Mitte nii, nagu nutetakse pettumuse pärast. Vaid nii, nagu nutetakse, kui mõistetakse, et peaaegu kaotati kõik.

Ta sosistas:
— Palun vabandust. Palun vabadust. Ma arvasin, et meil on veel aega.

Sel hetkel ei vastanud ma midagi. Lihtsalt andsin talle vaikides tütre.
Ehk mõistab nüüd, kelle jaoks tasub elada, mitte uhkeldada.

Siis algasid uued päevad — unetud ööd, nutud, väsimus, aga tema oli kõrval. Iga kord. Sõnadeta. Ilma õigustusteta. Ta lihtsalt tegi.

Pesime lutipudeleid, hoidis mu kätt, kui nutsin väsimusest, võttis enda kanda kõike, mida suutis. Ja esimest korda üle pika aja nägin mitte meest, kes vaidleb, vaid meest, kes mõistis.

Aeg möödus.
Nüüd, kui ta meie tütre sülle võtab, näen, kuidas tema sõrmed värisevad ja kuulen, kuidas ta sosistab talle:
— Ma olin peaaegu teie mõlema kaotajad.

Ja ma mõtlen — kas ehk vajame kõik mõnikord peaaegu-kaotust, et lõpuks õppida hindama neid, kes meie kõrval on?

Kas olete kunagi mõistnud, et kaotate inimese — ainult siis, kui on peaaegu liiga hilja?