Ta elas 50 aastat meie maja kaheksandal korrusel ja tundus alati vaikse ja märkamatu inimesena. Kuid pärast tema lahkumist kutsus politsei mind tema korterisse… ja see, mida ma seal nägin, muutis kogu minu arusaama temast

Ta elas kaheksandal korrusel niikaua, kui ma ennast mäletan. Ma sündisin ja kasvasin selles majas üles ning minu jaoks oli ta alati osa hallist fassaadist, sama muutumatu kui trepikäsipuude ketendav värv või liftitüüride kriuksuv uks. Keegi ei teadnud tema nime. Kõigile oli ta lihtsalt “see kummalise naine üleval”. Ta ei naeratanud kunagi, ei tervitanud, ei vestelnud. Alati üksinda.

Naabrid sosistasid: mõned ütlesid, et ta oli õpetaja ja oli üle elanud mingi tragöödia. Mõni väitis, et tal oli abikaasa, kuid ta kadus salapärastel asjaoludel. Kuid tõde ei teadnud keegi. Ja ausalt öeldes, kõigile oli see ükskõik. Ta elas vaikselt, kellelegi jalgu ei jäänud.

Kuu aega tagasi teda enam ei olnud. Majas suhtuti sellesse rahulikult. “Surm – noh ja mis siis,” – ütles majahoidja. Ta maeti kiiresti, ilma külalisteta, ilma peielauda. Ma mõtlesin, et tema elu lõppes sama märkamatult, kui see möödus.

Ja siis koputas mu uksele politsei.

“Te elasite temaga koos ühes majas aastaid,” — ütles vormis mees. — “Palun tulge meiega.”

Ma imestasin: milleks? Ma isegi ei teadnud tema nime. Aga ma läksin.

Kui me tõusime kaheksandale korrusele ja avasime tema ukse, tabas mind kohe midagi kleepuvat ja rasket. Vanade tolmu, niiskuse ja midagi magus-mädane lõhn. Astusin sisse ja tardusin. Seintel ripnesid fotod. Sajad fotod.

Ja igal fotol – mina.

Esialgu arvasin, et mul on hallutsinatsioonid. Aga ei. Siin olen mina — seitsmeaastasena, hoovis, palli taga ajamine. Siin olen mina — teismelisena, koolikott seljas koju naasemas. Siin ma olen sõpradega pingil, siin jalutan oma koera, siin kannan poest kotte. Fotodel oli kümneid hetki minu elust, mida ma isegi ei mäletanud.

Mul tulid külmavärinad üle keha.

“Mis see on?” — sosistasin ma.

Politseinikud vaatasid teineteisele otsa, kuid vaikisid. Jätkasin edasi.

Sahtlites olid korralikult vihikud. Ma avasin ühe — ja nägin oma nime. Sees olid päevikud. Iga vihik oli täis sissekandeid minu elust. “Täna läks ta kooli sinises jakis. Naeratas.” “Täna tülitses ta sõbraga hoovis.” “Täna ostis ta jäätise ja istus pingile.”

Ta pidas minu elu kronoloogiat, päev päeva järel.

Mu käed värisesid nii, et ma vaevu hoidsin vihikut. Avan ühe teise — seal olid aastad, terviklik lugu minu elust, kirja pandud võõras käes.

Kapist leidsin kasti. Sees olid asjad. Mu vana punane liivakopp, kaotatud veel lapsepõlves. Tühipliiats, mille arvasin, et jätsin parki. Minu sall, mis kadus trepikojast. Isegi esimese klassi vihik minu käekirjaga.

Ma taganesin, süda peksis nii kõvasti, et summutas mõtted.

“Ta jälgis mind…” — lipsas mul suust.

Üks politseinikest noogutas:
“Tundub nii.”

Läksin magamistuppa. Laual oli raam. Selles oli minu pildid lõpetamiselt. Mäletan, et keegi pildistas tookord, aga ei mõelnud, et see foto on tema käes. Kõrvallaual seisis küünal, mis oli juba lõpuni põlenud.

Istusin tema voodil ega suutnud hingata. Peas keerlesid kümned küsimused: miks? miks mina? Ma ei vahetanud temaga isegi sõnagi.

“Te olite tema jaoks kõik,” — ütles vaikselt teine ​​politseinik. — “Asjad ja märkmed kinnitavad seda.”

Tundsin, kuidas külm jookseb mööda selga. See naine elas minu majas viiskümmend aastat ja kogu selle aja elas minu elu. Nagu tal endal poleks elu olnudki.

Kui ma lahkusin tema korterist, tundsin, nagu oleksin võõras õudusunenäost välja tulnud. Kuid õudusunenägu oli tegelikkus. Sellest ajast peale ei saa ma tema uksest rahus mööduda – kuigi selle taha on jäänud ainult tühjus. Ma mõtlen kogu aeg: äkki on selliseid “vaikseid naabreid” rohkem, kui me oskame ette kujutada?

Ka praegu ei tea ma, kas tunda hirmu, vastikust või haletsust. Võib-olla olin mina see, mis hoidis teda elus. Aga miks just mina?

Ja siin ma mõtlen: kas sina suudaksid rahulikult elada, teades, et keegi on salaja kogunud sinu elu tükikaupa aastakümneid?