Ta ei olnud minu isa. Seni kuni üks juhtum muutis kõike…

Kui ema ütles, et ta abiellub uuesti, olin ma kümnene. Ma vihkasin seda ideed. Vihkasin seda meest, kelle ta meie koju tõi. Minu pärisisa lahkus meie juurest, kui olin kuueaastane, kuid ma ikka veel lootsin, et ta tuleb tagasi. Ja nüüd oli siin mingi võõras onu, kes mulle naeratas ja minuga sõbraks tahtis saada. Ma ei rääkinud temaga kuid, ignoreerisin teda, olin ebaviisakas. Ema palus anda talle võimalus, kuid ma ei tahtnud. Ta ei ole minu isa. Ja kunagi ei saa selleks. Kuid aastad möödusid ja ma sain aru: ma eksisin. Temast sai rohkem kui isa…

Esimestel aastatel tegin kõik, et Peeter endast eemale tõrjuda. See oli tema nimi. Ta üritas minuga rääkida, ma vaikisin. Kutsus jalutuskäikudele, ma keeldusin. Tõi kingitusi, ma ei tänanud.

Ema nuttis minu pärast. Ütles, et ma rikun tema õnne. Aga mul oli ükskõik. Ma tahtsin oma päris isa. Tõelist isa, kes lahkus ja enam ei helistanud.

Muutus toimus, kui ma olin kolmeteistkümnene. Ma armusin klassivenda. Esimene armastus, kõik oli tõsine. Ta kutsus mind kinno, kuid ema ei lubanud mul üksi minna. Ta ütles: “Ainult siis, kui keegi täiskasvanutest on lähedal.”

Ma hakkasin nutma. See oli ju õudus — minna kinno emaga kolmeteistaastaselt! Ma helistasin oma pärisisale, palusin teda, et ta minuga kaasa tuleks. Ta lubas, et tuleb.

Ootasin tund aega kino ees. Isa ei tulnud. Ei helistanud, ei vabandanud. Poiss lahkus, ma seisin üksinda ja nutsin alandustunde ning solvangu pärast.

Äkki peatus mu kõrval auto. Peeter. Ta tuli välja, vaatas mulle otsa.

— Ema helistas ja ütles, et oled siin. Tule, lähme koju.

Istusin autosse, nuttes. Peeter vaikis kogu tee. Kui me koju jõudsime, lülitas ta mootori välja ja ütles:

— Eva, ma ei ole sinu isa. Ma ei saa kunagi sinu isaks, kui sa seda ei soovi. Aga ma olen siin. Alati. Kui vajad abi, tuge või lihtsalt vestlust — ma olen siin. Mitte sellepärast, et ma pean. Vaid sellepärast, et ma tahan.

Need sõnad murdsid minus midagi. Ma vaatasin teda — meest, kes oli kolm aastat talunud minu ebaviisakust, ignoreerimist ja külmust. Ja ikka veel tuli, kui mul oli abi vaja. Erinevalt pärisisast, kes lihtsalt unustas.

Sellest päevast alates muutus midagi. Ma hakkasin Peetriga rääkima. Alguses lühidalt, siis rohkem. Ta ei survestanud mind kunagi, ei nõudnud temaga isa nimetamist, ei püüdnud pärisisa asendada. Ta oli lihtsalt seal.

Kui olin viieteistkümnene, tülitsesin emaga. Tõsine tüli, ema karjus, karjusin vastu. Ma jooksin kodust välja ja kõndisin suvalises suunas. Peeter tuli järel. Ta ei peatanud mind, lihtsalt kõndis vaikselt kõrval.

Kilomeetri pärast olin väsinud ja istusin pingile. Ta istus minu kõrvale.

— Kas sa ei ole ema poolel? — küsisin ma.

— Ma olen sinu poolel, — vastas ta. — Ja tema poolel. Te mõlemad olete mulle kallid.

Me rääkisime tund aega. Ta ei pidanud mulle loengut, ei kaitsnud ema. Lihtsalt kuulas. Ja siis ütles:

— Sa tead, mida ma olen aastate jooksul mõistnud? Olla lapsevanem — see ei ole vere küsimus. See on küsimus sellest, et olla kohal. Hea ja halva ilmaga. Kui oled õnnelik või vihane. Ma ei saa asendada sinu isa. Kuid ma saan olla see, kes ei lähe ära.

Pärisisa helistas aeg-ajalt. Kord poole aasta jooksul, parimal juhul. Lubas külla tulla, kuid ei tulnud. Unustas mu sünnipäeva. Kui üritasin rääkida, oli ta hõivatud. Tal oli uus pere, uued lapsed. Mina olin minevik, mille ta maha jättis.

Aga Peeter oli kohal kõigil mu koolikontsertidel. Aitas kodutöödega. Õpetas mind autot juhtima. Olime koos öösiti, kui ma eksamiteks valmistusin. Tuli kooli, kui olin haige, ja viis mind koju. Kuulas minu probleeme, isegi rumalaid nooruki draamasid.

Kui olin kaheksateist, astusin ülikooli. Koolidiplomite tseremoonial pildistati vanemaid koos lastega. Kutsusin Peetri. Ta oli üllatunud:

— Äkki helistad oma isale?

— Sina oled siin, — ütlesin ma. — Ja tema ei ole. Nagu alati.

Me pildistasime koos. Ja kui inimesed küsisid: «Kas see on sinu isa?» — vastasin: «Jah».

Sest ta oli. Võib-olla mitte bioloogiliselt. Kuid kõigis muudes aspektides.

Hiljuti abiellusin. Pärisisa tuli pulma, seisis külaliste seas. Aga minu kõrval altari juurde viis mind Peeter. Palusin teda seda teha ja ta nuttis, kui nõustus.

— Ma ei arvanud kunagi, et seda sinult kuulen, — ütles ta.

— Sa oled selle ära teeninud, — vastasin ma. — Sa olid kohal, kui ma kasvasin. Sa olid isaks, isegi kui ma ei tahtnud seda tunnistada.

Pärast pulmi tuli pärisisa minu juurde.

— Miks mitte mina viisin sind? Olen ju sinu isa.

Vaatasin teda rahulikult.

— Isa — see ei ole see, kes elu andis. Isa — see on see, kes oli kohal, kui ma teda vajasin. Peeter oli. Ja sina — ei olnud.

Ta lahkus solvununa. Kuid mul ei olnud kahju. Sest ma rääkisin tõtt.

Teate, mida ma mõistsin? Perekond — see ei ole veri. See on valik. Peeter valis olla minu isa iga päev. Ja pärisisa valis lahkuda. Ja nüüd otsustan mina, keda nimetada isaks.

Kas teil on keegi, kes on saanud teile lähedasemaks kui perekond, kuigi pole teiega veresuguluses? Kuidas arvate, kas kasuisa või kasuema võivad saada tõeliseks vanemaks?