Ta arvas, et mul on häbi, et ma ei saa lapsi saada, aga kliiniku koridoris ütlesin ma midagi, mida ta mäletab kaua…

Ma istusin fuajees, sirvisin ajakirja ja püüdsin mitte ringi vaadata. Paarid on närvilised, keegi sosistab, keegi hoiab käest kinni. Uks avanes — ja ta tuli sisse. Tema kõrval rase naine, ilus, hoolitsetud.

– Sina? – imestas ta. Naeratus viisakas, aga pilk ülevalt alla, nagu alati.
– Tere, – ütlesin rahulikult.
Naine noogutas:
– Kas te tunnete teineteist?
– Kord kohtusime, – vastas ta kiiremini kui mina ja irve läbi näo: – Ta ei tahtnud kunagi lapsi.

Lause ripub vaikusesse. Paar inimest tõstsid pead. Mul oli ebameeldiv, aga hoidsin ennast.
– See pole päris nii, – ütlesin mina. – Ma lihtsalt ei tahtnud, et mind hinnataks selle põhjal, kas ma sünnitan või mitte.

Ta tõmbas põske. Sel hetkel hüüdis medõde minu nime. Ma tõusin, silusin jopet ja läksin kabinetti. Oli veidi kibe. Kunagi ta lahkus just selle vestluse tõttu: ma tahtsin alguses karjääri, projekte, ja alles hiljem perekonda. Ta ütles, et kahetsen.

Kabinetti ma ei tulnud viljatuse ravi pärast. Ma tulin, et enne pikka ärireisi munarakud külmutada. Arst vaatas analüüse ja ütles normaalselt, ilma paatoseta:
– Teiega on kõik hästi. Külmutamine on planeerimisest, mitte hirmust.

Kui ma välja tulin, seisid nad leti ääres: naine täitis pabereid, tema jäi kõrval. Meie pilgud kohtusid. Ta küsis ilma hääleta: „Ikka veel üksinda?”
– Ei, – naeratasin mina. – Lihtsalt valiv.

Naine pöördus tema poole:
– Mida ta silmas peab?
Ta pomises midagi nalja kohta. Ma kõndisin mööda ja esimest korda pika aja jooksul ei tundnud ma end „halvemana”. Pigem rahulikuna.

Kord peeti meid „ideaalpaariks”: sama ülikool, plaanid, reisid, hilisõhtused nuudlid. Viis aastat koos. Siis sain töö suurtes ajalehes. Tema tahtis „tavalist elu”: maja, lapsi, õhtusööki kell seitse. Ütlesin: jah, aga mitte praegu. Ma tahan munarakud külmutada ja mitte kiirustada. Ta nimetas seda „loomuvastaseks”. Kolme kuu pärast lahkus. Peaaegu kohe abiellus.

Pikalt see valutas. Tegin tööd, reisisin, kirjutasin keerulisi tekste. Aga vahel sosistas sees: äkki tal on õigus? Äkki jäin hiljaks?
Ja see hommik kliinikus pani kõik paika.

Nädala pärast kirjutasin veeru — mitte õigustustest, vaid valikutest. Et õnn ei järgi ajakava. Tekst levis. Mind kutsuti eetrisse, tulid kirjad — mõned tänasid, mõned vabandasid. Kliiniku arst kirjutas ka: „Sellised sõnad aitavad”.

Hiljem tuli temalt kiri. Lühidalt: „Sul oli õigus. Olin kitsarinnaline. Meil naisega pole kõik lihtne. Selgus, et probleem on minus. Vabandust”.
Istusin ja vaatasin ekraani. Ei tabanud mind rõõm ega kahjurõõm. Lihtsalt vaikus.
Vastasin ka lühidalt: „Aitäh. Hoolitsege enda eest. Olgu teil rahu”.

Sellel õhtul läksin promenaadile. Perekonnad jalutasid, keegi jooksis, keegi kärutas vankrit. Ma kõndisin ja mõtlesin: ma ei ole maja, laste ja õhtusöögi kell seitse vastu. Olen vastu, et mind sinna surutakse. Tahan ise. Omal ajal.

Mõne nädala pärast tunnustati minu veerg auhinnaga. Laval ma meenutasin kliiniku fuajeed, tema lauset ja oma „ei, ma olen valiv”. Ja ütlesin mikrofoni lihtsa asja:
– See tekst on igaühele, kellele on kord öeldud, et ta on oma eluks hiljaks jäänud. Õnnel pole tähtaegu.

Saal aplodeeris. Ja mõistsin: mul pole enam midagi tõestada. Ei talle ega kellelegi teisele. Ainult endale — et mul on õigus oma tempos ja oma valikule.