Suhe, mis on kallim kui aeg. Miks armastavad vanavanemad lapselapsi rohkem kui oma lapsi

Vanavanematel on tihti teistsugused suhted lastelastega kui omaenda lastega. Armastus lastelaste vastu ei ole seotud vanemlikku vastutusega, mis teeb selle eriliseks. See suhe on pingevabam, kannatlikum ja rõõmsam. Vanavanemad kingivad lastelastele sellist armastust, mida nad võib-olla tahtsid anda oma lastele, kuid ilma kasvatusega kaasneva stressi ja surveeta.

Lastelaste jaoks ei ole vanavanemad lihtsalt sugulased. Nad saavad nendest sõbrad, mentorid ja kaitsjad. Neil pole vaja muretseda igapäevaste probleemide pärast, nagu vanemad seda teevad, seega saavad nad täielikult nautida koos veedetud aega. Neil on alati aega kuulata, toetada ja anda tarku nõuandeid — mida vanematel tihti tiheda graafiku tõttu jääb puudu.

Lastelaste vananedes omandavad nende suhted vanavanematega uusi mõõtmeid. Nad saavad mentoriteks, eeskujudeks, elutarkuse allikateks. Nende armastus ei ole seotud ootustega — see on tingimusteta ja igavene. Iga hetk lastelastega on nende jaoks hindamatu. Nad näevad lastelastes elu jätkumist, võimalust taas kogeda rõõmu ja muretust, mida nad kunagi ise tundsid.

Just seetõttu tunnevad vanavanemad ennast sageli lähemal lastelastele kui omaenda lastele. Vanemlik armastus kannab alati vastutust ja kohustusi, kuid lastelastega saavad nad lihtsalt nautida seda suhet ilma igapäevase survepingeta. Kui vanaema või vanaisa vaatab oma lapselast, siis nad näevad temast uut elu, täis lootust ja armastust.

Armastus lastelaste vastu — see on eriline jõud. Tänu neile leiavad vanavanemad uue energia, rõõmu ja soovi elada täisväärtuslikku elu. Vanusest hoolimata täidab armastus lastelaste vastu nende jõuvarusid ja inspiratsiooni. Just seetõttu tunnistavad paljud, et lapselapsed toovad neile suurima õnne, isegi rohkem, kui nende enda lapsed.