Stjuardessi nõuanne lennukis andis mulle õppetunni, mida ma kunagi ei unusta…

Ootasin seda lendu nagu hinge tõmbeks. Ostsin aknaaluse koha ette — väike rõõm pärast kuid kestnud rasket tööd. Pilved vaigistavad närve: istud ja vaatad, kuidas maailm allpool nihkub, ja sees kõik tasapisi lakkab kõlamast.

Seadsin end sisse, kinnitasin turvavöö — ja lõpuks hingasin välja.
Sel hetkel tulid mehe ja umbes seitsmeaastase tüdrukuga. Tüdruk sirutas kaela illuminaatori poole, silmad lõi särama, kuid koheselt kustusid — koht on juba hõivatud, akna all istun mina. Me vahetasime viisakad naeratused, ta pani tüdruku keskele istuma, ise jäi äärele.

Kui me ruleerisime, kummardus isa:
— Vabandust, kas te saaksite… vahetada? Tütar väga tahaks akna ääres istuda.
— Ma ostsin selle koha ette, vabandust, — vastasin rahulikult. — Täna on mulle tõesti oluline akna all istuda.
Ta noogutas lühidalt, suunurgad vajusid alla. Veidi aja pärast pomises, pigem iseendale kui mulle:
— Mõned täiskasvanud ei oska suureks kasvada.

Sõna jäi mulle kummitama. Tüdruk ohkas vaikselt, surus pehme jänese vastu rinda. Ma pöörasin oma pilgu aknale, mõeldes, et oleksin võinud… aga ei. Ma ei võtnud ju teise oma — ma maksin ja planeerisin. «Ei» — pole kuritegu, kordasin iseendale.

Raputus. Lend oli närviline: pilved, haruldased õhuaugud. Tüdruk võpatas ja surus end vastu istme seljatuge. Isa kohendas ta vööd, kuid ikkagi puuritas pilguga läbi akna.

Umbes kahekümne minuti pärast stjuardess kallutas end minu poole:
— Neiu, kas te võiksite hetkeks tulla? — me läksime lennuki tahaosasse. — Kõik on korras. Teadke, et te pole midagi valesti teinud. Aknakoht on teie, teie ostsite selle. Ja te pole kohustatud seda loovutama. Hingake rahulikult.
Mu silmad täitusid kergendusega.
— Aitäh.
— Ja kui soovite, — lisas ta, — saaksin tüdrukule pakkuda korraks teie kohta, kui rahulikum on. Ta vaatab ja kõik. Aga ainult kui te pole vastu.
— Ma mõtlen sellele, — vastasin. — Kui rahulik on.

Naasen. Õhk on juba teine: isa võtab istmetaskust ajakirja, näitab tütrele lennukipilte. Tüdruk elavneb, esitab küsimusi: «Miks tiivad nii pikad on? Kas seal on jääd?» Ta ei jutusta merineitsitest pilvedes; ta räägib, kuidas õhk töötab. Ma kuulan kõrvu ja mõtlen, et see on isegi parem kui vaade.

Peagi selgineb taevas, lennuk pääseb turbulentsist. Koputan sõrmega käetoe peale, tüdruk tõstab pilgu.
— Kas tahad paar minutit vaadata? 
Tema nägu lööb särama, vaatab isale otsa. Isa kangestub mõnevõrra, ent siiski noogutab. Tüdruk kummardub ettevaatlikult — ma tõmban kardinakest. Klaasi taga on päike, justkui oleks keegi noa abil pilve lõiganud. «Vau», sosistab ta, ja see «vau» kõlab pehmelt, kui väljahingamine. Ta vaatab seda kindlasti kolm minutit ja surub jänku vastu rinda, siis tõmbub ise tagasi. Pole mingit draamat.

Isa tänab kuivalt, justkui sunnitult. Mulle ei tee see enam haiget. Ma vaatan uuesti aknast välja — meie all on lumiste mäetippude küngad nagu suhkru tükid. Tunnen, kuidas minu rahu tuleb tagasi, mitte seetõttu, et «võitsin», vaid seetõttu, et tegin nii, nagu mulle õigesti tundus.

Enne maandumist võtab tüdruk kotist märkmiku ja hakkab joonistama. Aeg venib, šassii laskub, lennuk hüppab kergelt. Pärast maandumist tõusevad kõik nagu tavaliselt üheaegselt püsti. Tüdruk ulatab mulle kokkuvolitud lehe. Joonisel on ovaalne aken, päike, tiib, nurgas väike jänes. Üleval vabiseb lapse käega kirjutatud tekst: «Aitäh».
— See on sulle, — ütleb ta, häbelikult naeratades.
— Ilus, — vastan. — Hoia seda alles, see on sinu esimene «foto» aknast.
— Kas kaks võiks? — ulatab mulle teisegi väikese lehe. — Üks mulle, üks teile.
Võtan lehe ja panen seljakotti. Isa vaatab kord joonistust, kord mind. Hetkeks muutub miski ta näos.
— Ma rääkisin üle, — ütleb ta välja. — Vabandust.
— See juhtub, — vastan. — Mina kipun ka kohati üle pingutama.
Ta noogutab. Sellest piisab.

Lahkume koridori, inimesed hajuvad eri suundadesse. Käin terminalis ja mõtlen, et «ei» — see pole kivi teise lapse pihta. See on lihtsalt punkt, kust alustada kompromissi leidmist.

Ja kui kunagi öeldakse taas, et «mõned täiskasvanud ei oska suureks kasvada», kehitan ehk vaid õlgu. Mõnikord on tõeline suurus täiskasvanu oskus seada piir ilma vihata ja teha järeleandmisi ilma kohustuseta.