Sõber palus laenata raha lapse raviks. Mul oli raha. Aga ma ei andnud. Ma ei suuda endale seda siiani andestada

Kolja oli minu sõber viisteist aastat. Ühel päeval helistas ta mulle, hääl värises: «Mateuš, mul on vaja abi.» Tema viieaastasel tütrel diagnoositi haruldane haigus. Ravi oli kallis ja kindlustus seda ei katnud. Mul oli olemas raha — säästud maja ostmiseks. Mõtlesin minuti. Seejärel ütlesin: «Vabandust, ma ei saa. Need on meie kõik säästud.»…

Ma ei andnud raha. Valisin maja sõbra abistamise asemel.

Kolja kogus raha, kust suutis: sugulased, tuttavad, laenud tohutute intressidega. Lõpuks kogus vajalikud summad. Laps sai ravitud. Kuid hind oli hirmus.

Pärast poolt aastat sain teada: Kolja kaotas maja. Ei suutnud maksta korraga hüpoteeki ja laene. Pere kolis väikesele üürikorterile. Naine lahkus — ei pidanud vastu stressile ja vaesusele.

Ta jäi tütrega kahekesi. Töötas kahel töökohal, et maksta võlgu ja hooldada last.

Sain sellest teada ühise sõbra kaudu.

— Kolja on raskes olukorras. Kaotas kõik.

— Kuidas nii?

— Ravi võlad. Võttis laene hullumeelsete intressidega. Nüüd töötab ööpäevaringselt, vaevu elus püsib.

Süü klammerdus kõri külge. Ma oleksin saanud aidata. Oli ju raha. Tema oleks võtnud laenu, tagasi maksnud ajapikku. Ei oleks pidanud võtma laene intressidega. Võib-olla oleks maja säilinud. Võib-olla naine ei oleks lahkunud.

Aga ma keeldusin. Oma maja nimel.

Helistasin Koljale.

— Tere. Kuulsin, et sul on raskusi. Kas saan nüüd aidata?

Vaikus. Siis külmalt:

— Ei, aitäh. Saan ise hakkama.

— Kolja, anna andeks, et ma siis ei aitanud…

— See oli sinu valik. Sinu raha.

— Aga ma olen sinu sõber!

— Olin. Enam ei ole kindel.

Ta katkestas kõne.

Me ei suhelnud enam. Ei olnud ametlikku tülitsemist, lihtsalt eemaldusime.

Elasin selle koormaga. Iga päev mõtlesin: mis siis, kui oleksin andnud raha? Maybe tema pere oleks olnud terve? Maybe ta ei elaks vaesuses?

Naine ütles:

— Lõpeta. Sina ei ole süüdi. Need olid meie raha, plaanisime maja.

— Aga tema elu on hävinud! Ta kaotas kõik!

— Sina ei teadnud, et nii läheb. Arvasid, et nad saavad hakkama.

Tahtsin temasse uskuda. Aga ei saanud. Sest teadsin: valisin oma mugavuse abistamise asemel sõpra hädas.

Ostsime selle maja. Elame seal kolm aastat. Ilus, suur, aiaga. Aga iga kord, kui sisse astun, mäletan Koljat. Tema tütart. Tema hävinenud peret.

See maja on tema õnne hind.

Aasta tagasi kohtasin Koljat juhuslikult. Tänaval. Ta nägi välja vanem, väsinud. Me peatatusime, tervitasime.

— Kuidas läheb? — küsisin.

— Elame. Võlad peaaegu makstud. Tütar on terve, see on peamine.

— Aga naine?

— Lahutasime. Ei tulnud tagasi.

Vaikus. Raske.

— Kolja, tahan öelda… Vabandust. Et ei aidanud siis. Kahetsen iga päev. Luba nüüd aidata. Raha või mida iganes.

Ta ohkas.

— Mateuš, olin sinule pikka aega vihane. Mõtlesin: kuidas saab keelduda, kui sõber on äärel? Aga siis sain aru: sa ei olnud kohustatud aitama. See ei olnud sinu laps. Mitte sinu vastutus.

— Aga ma olin sinu sõber.

— Olin. Nüüd ei tea, kes me üksteisele oleme.

— Tahaksin parandada…

— Ei saa parandada. Minevikku ei tagasta. Naist mul enam ei ole. Maja ei ole. Kolm aastat läinud laenude maksmisele.

Need sõnad haavasid. Tal on õigus.

— Saan aru, kui ei andesta. Aga tea: kahetsen. Iga päev.

Kolja noogutades:

— Usun. Aga kahetsus ei muuda minevikku.

Ta lahkus. Mina jäin tänavale seisma.

Eile istusin kodus, meie suure maja elutoas. Vaatasin aknast aeda. Naine valmistas õhtusööki, laulis midagi. Kõik on täiuslik.

Aga mõtlesin Kolja ja tema väikese üürikorteri peale. Tema tütre peale, kes on terve, aga kasvas üles ilma emata ja ilma koduta. Kolme tema eluaasta üle, mis kulutati laenude maksmisele, mida ei oleks pidanud olema.

Ma oleksin saanud aidata. Lihtsalt ei tahtnud riskida oma mugavusega.

Ja nüüd elan selles majas, mis tuletab mulle seda valikut iga päev meelde.

Aga kuidas te arvate, kas sõbrad peaksid aitama kriitilistes olukordades? Või on igaühel oma elu ja keegi ei ole kellelegi kohustatud? Kuidas te oleksite käitunud?