Siiani ei suuda unustada oma naise truudusetust, mis juhtus 1978. aastal

Kui ma olin 35-aastane, uskusin, et meie elu Heleniga on ideaalne: stabiilne töö insenerina, hubane kodu äärelinnas ja õnnelik perekond. Olime abielus olnud 10 aastat, kasvatasime poega ja mulle tundus, et miski ei suuda meie õnne rikkuda. Kuid 1978. aasta muutus murdepunktiks, jättes mu südamesse armi, mis ei parane siiani.

Kõik algas suvel, kui Helen asus tööle kohalikus galeriis. Ta oli alati kunstist huvitatud ja see ametikoht oli talle kui unistuse täitumine. Tema silmad särasid uue innustusega: ta tuli koju inspireeritult, rääkides näitustest ja uutest inimestest. Olin tema üle rõõmus, kuid peagi hakkasin märkama muutusi.

Helen hakkas sageli tööle hiljaks jääma. Alguses ütles ta, et see on näituste korraldamise tõttu, hiljem ilmusid igasugused „koosolekud“. Ta oli alati olnud sõbralik ja ma usaldasin teda, kuid järsk hõivatus tekitas ärevust. Õhtuti jäin üksi, mõeldes, kas ta on tõesti nii hõivatud, nagu ütleb.

Ühel õhtul tulin koju tavapärasest varem ja märkasin, et Helenit ei olnud kodus. Tema kott ja võtmed olid paigas, aga teda ennast mitte. See oli imelik: ta andis mulle alati teada, kui plaanis hiljaks jääda. Järgmisel päeval otsustasin minna galeriisse ettekäändel, et viin ta pärast tööd koju. Nägin teda majast väljumas koos Markiga, galerii kuraatoriga. Nad naersid ja Mark saatis ta autoni.

Üritasin end veenda, et see on lihtsalt töösuhe, kuid rahutus ei andnud rahu. Sel õhtul küsisin otse: „Kas sa varjad midagi?“ Helen jäi segadusse, kuid eitas kõike. Siiski ütles tema süüditundev pilk rohkem kui sõnad.

Nädal hiljem sain tõe teada. Üks tema kolleegidest, kes ei suutnud vaikida, ütles mulle, et Heleni ja Marki vahel on midagi juba pikka aega toimunud. Kui ma temaga sellest uuesti rääkisin, tunnistas ta: „See oli viga. Ma eksisin.“ Tema sõnad lõikasid mu südamesse. Ta püüdis selgitada, et see juhtus ainult üks kord ja et see ei tähendanud midagi, kuid ma ei suutnud teda enam nagu varem näha.

Otsustasime proovida pere koos hoida poja pärast. Helen lubas, et ta ei tee enam kunagi midagi sellist. Püüdsin talle andestada, kuid see osutus raskemaks, kui arvasin. Meie vahel tekkis lõhe, mis iga päevaga kasvas. Kahe aasta pärast lahutasime siiski. Mitte ainult truudusetuse pärast, vaid ka seetõttu, et olime teineteisele võõraks jäänud.

Sellest ajast on möödas üle 40 aasta. Helen on ammu mu elust kadunud, kuid ma ei suuda siiani unustada seda hetke, kui ta hävitas minu usalduse. Mõnikord mõtlen: mis oleks, kui ma poleks tookord tõde teada saanud? Võib-olla oleksin õnnelikum, elades teadmatuses. Aga need on küsimused, millele vastust ei ole.