Sellest hetkest, kui ema enam meiega ei olnud, muutus mu isa täielikult. Ta lõpetas söömise, vaevalt et lahkus kodust, sulgus endasse ja kordas üha sagedamini, et ta pole enam kellelegi vajalik…

Minu nimi on Rasmus, ja pärast tööpäeva püüan alati läbi astuda oma isast, Arnost. Pärast seda, kui ema lahkus, muutus ta silmanähtavalt. Ta ei käinud enam õues, sõi vähe, vaatas tühja pilguga aknast välja ja kordas ikka uuesti, et ta pole kellelegi vajalik.

— Ära räägi nii, issi, — palusin teda. — Me kõik oleme sinu jaoks olemas. Mina, Maarja ja Liisuke. Sa oled alles 72 — see pole mingi vanus. Elul on veel palju anda.

Vahel ta kuulas, vahel noogutas, isegi muigas. Aga siis tõmbus jälle endasse.

— Noored naabrid, nendega pole millestki rääkida. Ja teie elate kaugel… töö, pere… Ma ei taha koormaks olla, Rasmus.

Püüdsin juttu viia muule:
— Liisuke tantsib nüüd laval! Varsti on esietendus. Lähme koos. Mõtle vaid — veel hiljuti käis balletitrennis, nüüd on juba päris artist.

— Olen tema üle uhke. Kahju vaid, et Ene seda ei näe… ta oleks nii rõõmus olnud.

Aga jutt keeras jälle sinna, kuhu alati — emale. Ja lõpuks ma ei pidanud enam vastu.

— Isa, juba teine aasta läheb. Me kõik leiname, aga elu peab edasi minema. Sa võid haigeks jääda. Ja siis? Mis meist saab?

Ja eks ma nägin seda ette… Kui sügis saabus, jäi ta külmetusega voodisse — jäi vihma kätte ilma vihmavarjuta. Mina ja Maarja käisime kordamööda teda hoidmas, isegi Liisuke tuli nädalavahetustel. Aga isa oli endiselt rusutud. Isegi pingile maja ette me teda ei saanud.

Ühel päeval küsis Liisuke:
— Vanaisa, sul on ju varsti sünnipäev. Ma tahan sulle kingitust teha. Ütle, mida sa sooviksid?

— Ei midagi, kullake. Ära raiska raha. Mul on kõik olemas: tervis paraneb, toit on olemas, rohud ka. Mida veel vaja?

— Aga ma tahan, et sa naerataksid. Nagu siis, kui ma väike olin. Millest sa siis unistasid?

Ta ohkas.
— Kutsikat tahtsin. Alati. Aga mu ema oli allergik, ei lubanud. Ja siis tuli ülikool, sõjavägi, abielu. Enet koerad ei huvitanud. Meil olid kassid. Koer nõuab aega… Me töötasime palju.

— Aga nüüd?

— Nüüd on hilja. Mis saab, kui ma suren? Kes tema eest hoolitseb?

Siis ta vaatas Liisut ja ütles:
— Kingi midagi, mis ei maksa. Nagu lapsepõlves. Siis on süda rahul.

— Kas joonistuse? Paneksid seinale? Aga ma olen ju suur juba. Ma tahan, et sa elaksid päriselt. Täiega.

— Ei mingit kulu. Või üldse mitte midagi.

Sünnipäeval tõime mina ja Maarja lillekimbu, katsime laua. Ma kinkisin isale uued sporditossud. Ta ei tahtnud neid jalastki võtta — nii mugavad olid. Ainult Liisuke oli puudu.

Ja siis — uksekell. Ja Liisuke tuli sisse… süles midagi väikest ja karvast. Tilluke, kõhnake koerake pruunide silmade ja koheva sabaga.

— Mis see on? — isa imestas. — Koer? Selline pisike… ja nii kõhn…

Koerake tõmbus vaikselt ta jalgade juurde kerra. Isa silitas teda ja naeratas.

— Palju õnne, vanaisa. Nüüd tuleb kolm korda päevas jalutama hakata. See on tervis, rõõm ja õhk.

— Kuidas sa julgesid? — imestas Maarja.

— Ta lootis, — vastas Liisuke vaikselt.

— Olen õnnelik, laps. Ei osanud unistadagi. Mis ta nimi on?

— Lumi. Nii teda varjupaigas kutsuti. Reageerib sellele.

— Ene ja Lumi… võib-olla see ongi mingi märk. Aitäh. Tuleb teda sööta ka.

— Mul on kõik olemas: toit, rihm, kaelarihm, — ütles Liisuke rõõmsalt.

Pidupäev jäi tahaplaanile. Kõik tegelesid Lumiga. Algul ta pelgas, nuhutas, võpatas iga heli peale. Aga peagi leidis oma koha — vaiba ukse kõrval.

— Kuidas ta on? — küsiti.

— Magab. Väsinud, — sosistas isa. — Arvan, et pooleaastane, mitte rohkem.

— Just nii nad ütlesidki varjupaigas. Kasvatamiseks on aega küll.

Lahkudes kallistasime kõik isa. Ta oli teist nägu.

— Nüüd ma olen rahulik, issi. Sul on kellegi eest hoolitseda. Hoia ennast… ja Lummit.

Kui kõik lahkusid, istus isa tugitooli. Lumi tuli vaikselt tema kõrvale. Ta silitas teda ja sosistas:

— Sa oled nii ilus… see saba on imeline.

Sellest päevast muutus kõik. Isa hakkas rohkem õues käima, rääkis naabritega, hakkas jälle elama. Ja Lumi — tugevam ja julgem — ei lahkunudki ta kõrvalt. Ta rääkis uhkusega kõigile, et lapselaps kinkis talle elu kõige soojema ja elavama kingituse — varjupaiga kutsika, keda ta nüüd hellitavalt nimetas oma imetegijaks.