See lugu šokeeris kogu maailma. Vaadake, mida avastati 1820. aasta fotol! Te lihtsalt ei usu seda…
Üks tavaline suveõhtu munitsipaalarhiivis muutus tõeliseks ajalooliseks mõistatuseks. Vanade kolletunud dokumentide ja märksa väsinud fotode hulgast leidsid arhiivitöötajad fotonduse aastast 1820.
See oli traditsiooniline pereportree: isa lameda nokamütsiga, ema beebiga süles ja neli last korralikult rõivastatuna. Nad istusid tellisseina ees, vaatasid tõsiste nägudega otse kaamerasse.
Esmapilgul — midagi erilist ei paistnud olevat. Kuid kui foto skaneeriti ja saadeti taastamisstuudiosse, hakkasid juhtuma kummalised asjad.
Tänapäevased tehnoloogiad võimaldasid parandada pildi kvaliteeti, eemaldades kahjustused, kulumisjäljed ja plekid. Aga kui spetsialistid hakkasid fotot detailsemalt analüüsima, märkasid nad midagi kummalist.
Foto ülemises osas, laste selja taga, hakkasid ilmnema hägusad piirjooned. Tasapisi töödelduse käigus muutusid kujutised selgemaks. Lõpuks ilmus restauraatorite ette üks nägu…
See oli tüdruk pingul, peaaegu surnud pilguga.
Kuid arhiividokumentides ei olnud ühtegi vihjet selle kohta, et fotol oleks olnud rohkem inimesi, kui algselt nähtaval. Keegi pere järeltulijatest ei suutnud ka meenutada tüdrukut, kes justkui oleks olnud nende esivanemate kõrval.
Õhinal spetsialistid asusid maja, mille ees foto tehti, ajalugu uurima. Nad kaevusid vanadesse koguduse arhiividesse, ja üks leid osutus eriti kõhedusttekitavaks.
Aastal 1819 kadus selles majas jäljetult pere vanim tütar — tüdruk nimega Marija. Ametliku versiooni järgi olevat ta põgenenud. Kuid kohalik rahvas sosistas teisiti. Jutud käisid, et vanemad varjasid mingit süngemat saladust.
Teadlased andsid foto üle paranormaalsete nähtuste ekspertidele. Need viisid läbi põhjaliku analüüsi ja jõudsid üllatava järelduseni: 1820. aasta negatiivil ei olnud selle tüdruku kuju tõesti olemas. Ometi taastamisprotsess justkui “taastas” ka tema näo.
Nagu oleks Marija, pea kaks sajandit hiljem, otsustanud end taas meelde tuletada…
Lugu tekitas ühiskonnas tohutu resonantsi, ning arhiivipidajad otsustasid korraldada kaevetööd kohas, kus foto tehti. Mõne päeva pärast leiti maja vundamendi alt lapse luustik. Ekspertiis kinnitas, et need olid umbes kümneaastase tüdruku säilmed.
Kuid see ei olnud veel lõpp.
Kui fotot taas üle vaadati, oli selle digitaalne koopia kuidagi salapäraselt muutunud. Marija nägu polnud enam endine. Ta ei vaadanud enam kaamerasse tühja, surnud pilguga. Nüüd ta… naeratas.
