See lugu räägib minu isast ja tema koerast Rexist — sellest, kuidas truudus võib olla tugevam kui lahkuminek ise…

Ma teadsin alati, et mu isa ja meie koer Reksi vahel oli eriline side. Esimesest päevast alates, kui kutsikas meie koju tuli, muutusid nad lahutamatuteks. Isa õpetas talle, kuidas kõrval käia, söötis teda laualt, rääkis temaga, justkui ta oleks olnud inimene. Ja Reks mõistis kõike sõnadeta. Kui isa tõusis püsti — tõusis Reks kohe tema järel. Kui isa istus õues — heitis Reks tema jalgade ette. Isegi öösel magas ta isa toauksel.

Ma mäletan, kuidas isa naasis töölt — väsinud, vahel ärritunud, kuid niipea kui ta värava avas ja nägi Reksit talle vastu jooksmas, kadus kõik halb. Isa alati ütles: «Keegi elus ei rõõmusta mind nii, nagu tema». Ja see oli tõsi.

Kui isa haigeks jäi ja haiglasse sattus, muutus Reks tõeliselt nukraks. Ta istus päevad läbi väravate juures, vaatas teed ja ootas. Ma püüdsin teda lõbustada — kutsusin jalutama, andsin maiustusi, aga ta sõi vaid vastumeelselt ja naasis jälle värava juurde. Ja õhtul, kui saabus vaikus, heitis ta vaibale ja niutsus unes. Ma teadsin — talle ilmutas isa unes.

Isa oli tema pärast väga mures. Juba haiglas olles ütles ta mulle: «Too Reks siia. Ma tahan temaga hüvasti jätta». Arstid keeldusid algul, kuid hiljem lubasid ta õue tuua. Ma ei unusta seda hetke kunagi. Isa istus teki sees, kõhnunud ja väsinud näoga, ja kui Reks teda kaugelt nägi, tõmbas ta niimoodi rihmast, et vaevu olin suuteline teda hoidma. Ta tormas isa juurde, lakkus tema käsi ja nägu, seejärel pani oma pea ta põlvedele ja niutsus vaikselt, justkui mõistes kõike. Isa silitas teda, sosistas: «Minu poiss… vabanda, et sind maha jätan…» Ja pisarad voolasid mõlemal — inimesel ja koeral. Ma seisin kõrval ja ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Pärast isa surma muutus Reks teistsuguseks. Esimeste päevade jooksul jooksis ta mööda maja, otsis teda, vaatas igasse tuppa. Siis lõpetas ta söömise. Istud ukse juures, ja iga heli pani teda tõusma, kuulama, ootama. Me püüdsime teda sugulaste juurde viia, kuid ta põgenes ja pöördus tagasi koju. Naabrid rääkisid, et ta istus päevad läbi värava juures, nagu valves, jättes kedagi maha vaatamata mööduda.

Ja siis hakkas ta ise kalmistule minema. Keegi ei viinud teda sinna, ta leidis ise tee, nagu oleks süda näidanud talle teed. Ta tuli sinna, pikali heitis hauale ja ei liigutanud end tundide kaupa. Mõnikord kattis lumi vaikselt tema selga nagu tekk, mõnikord imbutas külm vihm ta luudeni märjaks, kuid ta ikkagi lamas ja ootas.

Me viisime talle süüa, vett, maiustusi, kuid ta ei puutunud neid peaaegu üldse. Temale oli vaja vaid üht — olla oma peremehe kõrval. Korda paar viis ta koju, veensin, silitasin, tõotasin, et seal on soojem ja turvalisem. Kuid iga kord põgenes ta tagasi, sinna, kus tundis tema kohalolekut.

Mul oli valus seda vaadata. Ma seisin kõrval ja ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Mu süda murdus teadmisest, et ükski inimlik jõud ei suuda teda lahutada sellest, keda ta armastas enam kui elu.

Viimast korda, kui ma teda seal nägin, ei suutnud ta peaaegu enam tõusta. Käpad värisesid, koonu oli täiesti hall, ja silmades polnud enam tuhtu sära. Kuid niipea, kui ma lähemale tulin, tõstis ta viimastest jõupingutustest pead, vaatas mind pika pilguga… ja pööras kohe oma pilku uuesti isa hauale. Sel hetkel mõistsin ma kõige hirmutavamat: ta ei oodanud mind. Ta ootas siiani teda.

Nii möödus terve aasta. Ma käisin tema juures peaaegu iga päev — viisin vett, süüa, silitasin, veensin koju tagasi tulema, soojendasin tema külmast kanget keha oma tekiga. Kuid kõik oli asjata. Ta ei tahtnud koju, ta ei tahtnud soojust. Tema jaoks oli kodu seal, kus puhkas tema peremees. Ja ükski sõna ei suutnud sundida teda lahkuma sellest paigast.

Reks suri sealsamas haua juures. Vaikselt, ilma helita. Lihtsalt heitis ega tõusnud enam. Me matsime ta sinna kõrvale, ja mulle tundub, et ainult nii sai õigesti olla.

Nüüd, kui ma kalmistule lähen, näen ma neid koos. Isa, kes viimase hetkeni palus oma koera tema juurde tuua. Ja Reks, kes viimase hetkeni oma peremeest ootas. See oli armastus ilma sõnadeta, truudus tingimusteta.

Mõnikord ma mõtlen: inimesed reedavad sageli üksteist, jätavad maha, unustavad lubadusi. Aga koer ei reeda. Ta jääb lõpuni, isegi kui see lõpp on kõige raskem. Ja ma jään alati Reksi mäletama, sest ta näitas mulle, mis on tõeline truudus.❤️