Salapärane koer jälitas meest järelejätmatult… Kui ta jälitamise põhjuse teada sai, tulid pisarad iseenesest silma

Märtsituul tungis läbi tänavate, sundides möödakäijaid kiirendama sammu. Thomas kiirustas pärast pikka tööpäeva koju, kui märkas enda järel kummalist kaaslast. Kodutu koer järgnes talle vaikselt, hoides väikest vahemaad. Tema karv oli must, käpad määrdunud ja silmades paistis väsimus.

Ta peatus valgusfoori juures — ka koer peatus. Pööras ümber nurga — ja koer järgnes. Thomas kiirendas isegi paar korda sammu, kontrollides, kas tegu pole kokkusattumusega. Kuid ei, koer oli selgelt valinud tema sihtmärgiks.

— Noh, mida sa tahad? — pomises ta, ümber pöörates.

Koer ei haukunud, ei nuuksunud, vaid vaatas otse silma. Tema pilgus oli midagi kummalist — ei kartust, ei palvet, vaid mingit kindlust. Thomas ohkas ja jätkas teed, otsustades mitte tähele panna.

Kuid mida kauem ta kõndis, seda tugevamaks muutus sisemine tunne. Selles loomas oli midagi… mitte lihtsalt juhuslik hulkur olemine. Oma elumaja ukse juures pöördus ta järsult ringi.

— Olgu, hästi, lähme, vaatame, mis sul viga on, — ütles ta, käega viibates.

Koer, justkui mõistes, et teda on vastu võetud, lähenes ebakindlalt. Thomas vaatas teda hoolikalt ja märkas kaelarihmale kulunud, peaaegu kustutatud kirja. Ta laskus põlvili, püüdes tähti lugeda.

— “L… Lü… Lusi”? Sinu nimi on Lusi? — ütles ta valjult.

Koer liputas vaikselt saba. Thomas kortsutas kulmu. See nimi oli talle tuttav… midagi klõpsatas tema mälus. Äkki ta meenutas.

Kaks aastat tagasi kaotas tema eakas naaber, proua Rachel, oma koera. Lusi kadus äikese ajal ja kõik otsingud osutusid edututeks. Naaber muretses väga, tema tervis halvenes ja varsti kolis ta tütre juurde teise linna.

Thomas tundis kurku klimbi kogunemist. See oli seesama Lusi… Kuid kuidas ta jäi ellu kõik see aeg? Kus ta oli? Ja miks valis just tema?

Ta võttis telefoni ja püüdis leida proua Racheli tütre numbrit. Pärast mitmeid kõnesid õnnestus tal temaga ühendust saada.

— Te ei usu seda, — ütles ta väriseva häälega. — Ma leidsin Lusi.

Teisel pool toru jäi valitses vaikus ning siis kostusid summutatud nuutsatused.

— Ema meenutab teda ikka veel, — vastas naine viimaks. — Ta arvas, et Lusi pole enam… See on ime.

Järgmisel päeval viis Thomas Lusi vanada naise juurde. Kui proua Rachel nägi oma kadunud koera, voolasid pisarad tema põskedelt. Lusi, unustades kõik oma hirmud, jooksis perenaise juurde, saba liputades ja rõõmsaid hääli tehes.

Thomas seisis ukseavas ja vaatas seda stseeni. Soe tunne täitis tema rinda. Ta sai aru, et kõik juhtus põhjusega. Lusi järgnes temale, sest otsis teed koju.

Nüüd oli ta taas seal, kus teda armastati.