Sain teada, et mu naine jättis lapsed maha, et abielluda

Kohtasin Aliinat tööüritusel. Sel ajal olin just äsja alustanud tööd ettevõttes, kus Aliina töötas.

Me töötasime eri osakondades, seega ma ei teadnud temast suurt midagi. Aliina jäi mulle kohe silma – pikk, sale.

Veetsime kogu õhtu koos tantsides, palju naljatades ja vesteldes. Peale üritust kutsusin takso ja saatsin ta koju. Järgmisel päeval jooksin sõna otseses mõttes tööle – tahtsin teda võimalikult kiiresti uuesti näha.

Teel ostsin lillekimbu ja kommikarbi. Aliina rõõmustas mind nähes ja nii me suhtlema hakkasimegi. Ei venitanud pikka romantilist perioodi, sest mõlemal oli vanust juba üle kolmekümne.

Otsustasime mitte raisata aega ja ma pakkusin Aliinale, et ta koliks minu juurde. Elasime, nagu öeldakse, hing hingega koos. Aliina osutus suurepäraseks perenaiseks. Peale selle oli ta rõõmsameelne ja lihtsa iseloomuga. Ei mingeid keerulisi probleeme ega üleliigset peenutsemist.

Tegin otsuse – ostsin sõrmuse ja palusin Aliinat endale naiseks. Hakkasime pulmi planeerima. Kui koostasime külaliste nimekirju, selgus, et Aliina poolelt polnud peaaegu kedagi kutsuda. Tema sõnul olid tal ainult kauged sugulased, kellega ta polnud juba aastaid suhelnud.

Pulmade eelõhtul läks Aliina koos sõbrannadega ilusalongi – valmistuma tähtsaks päevaks. Telefoni oli ta unustanud koju.
Võtsin tema telefoni ja tahtsin selle talle viia, sest teadsin, kus salong asub. Aga just siis, kui olin autosse istunud, helistas keegi – ekraanil oli kirjas „Ema“.

Otsustasin vastata. Telefonist kostus vanema naise hääl. Naine hakkas Aliinat kohe süüdistama – ütles, et too on täielikult südametunnistuse kaotanud. Vähe sellest, et jättis lapsed vanemate hoolde, aga nüüd polevat ta enam raha saatnud. Ta rääkis, et lapsed on haiged ja raha ravimite jaoks pole.

Esitlesin end ja küsisin, mis oli juhtunud. Selgus, et Aliina oli jätnud vanematele kaks last ja läinud pealinna paremat elu otsima. Algul saatis ta veel raha, aga hiljem lõpetas. Vanemad elasid pensionist, mis oli väike. Lapsed kasvavad ja neil on paljut vaja. Palusin naiselt pangakonto numbrit ja kandsin raha laste raviks ja toiduks.

Otsustasin, et ei lähe salongi. Läksin koju ja pakkisin Aliina asjad. Kui ta hilja õhtul koju tuli – täiesti üles löödud, uue soengu ja maniküüriga – ulatasin talle vaikides kohvrid.

Aliina üritas aru saada, mis juhtus. Tõin talle unustatud telefoni, aga ei öelnud midagi. Ta sai ruttu aru, mis oli juhtunud, ja püüdis midagi selgitada.

Aga mul polnud enam soovi teda kuulata ega suhet jätkata. Pärast ema juttu oli Aliina minu jaoks kui naine lakanud olemast.
Võib valetada meestele… Võib olla kaval ja manipuleerida. Keegi pole patust puhas. Aga jätta lapsed vanemate hoolde, neid mitte aidata ja valetada, et sul pole kedagi… See on juba liig. Minu silmis pole ta enam naine.

Kuidas teie arvate, kas Aliinat saab mõista? Kas võib olla hea naine naine, kes reetis ja jättis maha oma kõige lähedasemad ja kallimad inimesed?
Kas võib nüüd uskuda tema armastust ja seda, et ta ei hülga mind tulevikus?