Sageli imestan, kuidas me kasvatasime üles nii ükskõiksed lapsed, et nad ei taha mind kuidagi aidata
Aasta tagasi jäin üksi…
Pärast mehe matuseid muutus mu kodu nii vaikseks, et isegi kella tiksumine kõlas valjemini kui mu mõtted. Siis arvasin, et kõige raskem saab olema üksindus. Aga peagi sain aru – on veel üks koorem, mis on raskem kui tühi voodipool. Rahapuudus.
Elan väga kokkuhoidlikult: loen iga senti, ostan ainult kõige vajalikumat toitu, loobusin väikseimatestki naudingutest. Aga ootamatud kulud tulevad ikka – ravimid, arstipiletid… Tervis ei kuula enam sõna ja rahakott on juba ammu tühi.
Koos mehega kasvatasime üles kaks last. Kogu elu püüdsime neid aidata, andsime ära isegi selle, mida meil endal polnud. Aitasime neil kodud osta, tasusime nende esimesed sammud iseseisvasse ellu. Me uskusime, et nad hindavad meie ohvreid.
Nüüd on minu korter ainus, mis on jäänud, ja seaduse järgi läheb see pojale ja tütrele. Mul pole mõtteski seda muuta – nad on ju minu lapsed. Aga kui olen paar korda püüdnud vihjata, et mul on raske ots otsaga kokku tulla, on vastus olnud külm kui talvehommik. Tütar teeskles, et ei saa aru, millest ma räägin, ja poja naine, kes hoiab pere rahakotti, ei lausunud sõnagi ega pakkunud abi.
Ma tean, kui palju nad teenivad. Olen näinud, kuidas nad ostavad uusi autosid, reisivad välismaale, kuidas mu lapselapsed saavad taskuraha summades, mis võrdub minu kuu pensioniga. Ja üha sagedamini küsin endalt: kas meie mehega kasvatasimegi nii ükskõikseid lapsi, kes ei taha märgata mu vaesust?
Me olime neile eeskujuks. Käisime oma vanemaid täiskottidega külastamas, maksime nende ravi eest, hoolitsesime viimse päevani. Aga nüüd… tundub, et see eeskuju kadus koos mu mehega.
Sõbranna soovitas mul kolida ühe lapse juurde ilma ette teatamata ja oma korter välja üürida. Mõte, mis pigistab südant veelgi – ma ei taha olla koormaks ega elada nagu pealesunnitud külaline. Aga võib-olla tuleb päev, mil mul ei ole enam valikut.
Minu säästud on ammu laste juurde läinud, tervis nõrgeneb ja talv läheneb… Ja ma küsin endalt, aga võib-olla ka teilt:
kuidas paluda abi neilt, kellele olen andnud kogu oma elu, ja mitte tunda, et nad haletsevad mind vaid kohusetundest?..
