Saades 70, sain aru, et kõige hirmuäratavam nėra tühjad kodud, vaid inimesed täis toad, kellele sind enam vaja pole

Minu nimi on Heli. Sel aastal sain ma seitsekümmend.
Arv ilus, ümmargune. Aga südames – tühjus.
Isegi miniale küpsetatud tort maitses kui tühi õhk.
Võib-olla sellepärast, et ma enam ei igatse… ei maiustusi ega tähelepanu.

Kogu oma elu arvasin, et vanadus tähendab üksindust.
Kui keegi enam ei külasta, telefon vaikib ja nädalavahetused on kui kapsalehed – vaiksed ja külmad.
Aga nüüd tean:
tõeline üksindus on olla omade keskel ja tunda end ikkagi võõrana.

Minu mees Aivar suri kümme aastat tagasi.
Koos elasime peaaegu neli aastakümmet.
Ta oli tõsine ja vaikne, kuid ühest tema pilgust piisas, et ma tunneksin end hoituna.

Pärast tema surma jäin laste – Marko ja Raili – juurde.
Arvasin, et nemad saavad olema minu kaljuks.

Ma andsin neile kõik – oma aja, jõu, ööd palaviku käes põlevate otsaesiste kõrval.
Ma ei kaevanud kunagi. Sest minu jaoks polnud see kohustus, vaid armastus.
Arvasin, et armastus tuleb tagasi.
Aga aja möödudes nad käisid üha harvemini.

– Ema, sel nädalavahetusel oleme väga hõivatud.
– Helistame teine kord.

Ja mina ootasin. Ikka ootasin.

Kuni ühel päeval pakkus Marko:
– Ema, tule ela meie juures. Sul on rahulikum, sa ei pea üksi olema.

Ma nõustusin. Jagasin asjad ära, jätsin oma korteriga hüvasti, keerasin ukse lukku.
Kolisin nende juurde.

Alguses näis kõik ilus.
Lapselaps tuli kaissu, minia kutsus teed jooma.
Aga üsna pea muutus toon.

– Ema, ära pane neid rätikuid siia.
– Ole parem oma toas, meil tulevad külalised.
– Miks sa panid teleka nii valjuks?

Vaikselt hakkasin tundma, et olen nagu ese.
Nagu oleksin olemas, aga segaksin kõiki.

Ühel õhtul kuulsin miniat telefonis ütlemas:
– Ta istub vaikides, ei ütle midagi. Nagu pilt seinal.

Sellel ööl vaatasin kaua lakke.
Ja sain aru: olen inimeste keskel, aga üksikum kui kunagi varem.

Kuu aja pärast läksin ära.
Ütlesin, et sõbranna maal pakkus väikest tuba.
Marko vaid noogutas:
– Võib-olla ongi parem, ema. Sul on rahulikum.

Nüüd elan väikeses korteris Rakveres.
Kokan, loen, kuulen akna taga linde.
Keegi ei tõsta häält, ei nõua, ei vaata minust läbi nagu koormast.

Mul on 70. Ma ei oota enam midagi.
Ma tahan lihtsalt olla – inimene.
Mitte vari. Mitte ebamugavus.

Nüüd ma tean: vaikne korter ei ole hirmutav.
Hirmus on see, kui istud pere lauas, aga kõik käituvad nii, nagu sind seal polekski.

Vanadus pole kortsud.
Vanadus on see, kui sinu armastust enam ei vajata.