Sa tahad korraldada pere lõunasööki. Aga sellest sai minu elu kõige suurem katsumus…

Ma küpsetasin porgandikoogi, ostsin potilille. Riietusin tagasihoidlikult, mitte pidulikult — tahtsin lihtsalt, et kõik läheks rahulikult. Poeg kolis hiljuti kokku oma uue tüdruksõbraga ja lõpuks kutsus mind “kiirustamata, kodusele lõunasöögile”.
Olin rõõmus. Ta on täiskasvanu, tal on uus elu ja ma tõesti tahtsin olla selle osa. Tahtsin näha, kes on nüüd temaga koos, ja tunda, et kõik on tal hästi.

Aga kui ma ukse avasin ja elutuppa läksin, lõi mu hing kinni.
Laua taga istus minu endine mees.
Ja tema naine. See sama naine, kelle pärast kunagi minu pere lagunes.

Nad istusid kõrvuti, naeratasid, jõid veini, rääkisid elust — otsekui midagi poleks kunagi juhtunud.
Ja mu poeg tuli minu juurde rõõmsa naeratusega:
— Ema! Tule, istu meiega!
Nagu kõik oleks korras. Nagu poleks olnud neid aastaid valu, alandust ja üksildust.

Ma tardusin.
— Mida nemad siin teevad? — küsisin vaikselt, aga hääl kõlas kindlalt.
Ta vastas sellise naiivse heatahtlikkusega, mida varem armastasin, aga nüüd taluda ei suutnud:
— Ema, ma lihtsalt tahtsin, et me kõik oleksime koos. Ilma solvumiseta. On möödunud nii palju aastaid. Me oleme ju perekond.

Pere… Ma vaatasin naist, kes kunagi võttis mu mehe, meest, kes hävitas mu kodu, ja poega — täiskasvanud meest, kes kutsus mind sellele “pere lõunasöögile”, ilma et oleks küsinud, kas olen valmis.

Istusin ainult sellepärast, et mu jalad värisesid.
Nad rääkisid — puhkusest, uuest autost, lapselapsest, kes “nii kiiresti kasvab”. Kõik kõlas nii loomulikult, nagu oleks kõik, mis oli, lihtsalt ära kustutatud. Keegi ei küsinud, kuidas ma end tunnen. Keegi ei märganud, et ma ei puudutanud toitu.

Pärast lõunasööki läksin rõdule. Vaja oli õhku. Minuti pärast tuli mu poeg minu juurde.
— Ema, palun, ära vihasta. Ma lihtsalt tahtsin, et sa prooviksid nendega rääkida. Elu läheb edasi…
Vaatasin teda — ja sain aru, et ta tõesti ei saa aru, mida ta tegi.
Tema jaoks on see lihtsalt lõuna, katse “suhteid taastada”.
Aga minu jaoks — haav, mida uuesti lahti rebitakse, nagu poleks midagi olnud.

Ma tulin koju täielikus vaikuses.
Telefonis oli alustatud sõnum: “Kas sa mõistad, kui palju sa mu haavasid?”
Ma ei saatnud seda. Lihtsalt kustutasin.
Istusin laua taha, üksinda, esimest korda pika aja jooksul. Ja tundsin, et üksindus võib olla vaiksem kui valu.

Mõne päeva pärast ta helistas, kirjutas — ma ei vastanud. Mul oli vaja hingata. Ruumi. Et mõista, mida nüüd selle pahameelega peale hakata.
Siis siiski kirjutasin:

“Ma ei ole valmis. Mul on vaja aega. Kui sa tahad, et ma oleksin osa sinu elust — austa minu piire.”

Ma ei tea, kas ta mõistab. Ma ei tea, kas see midagi muudab.
Aga nüüd tean ma vähemalt ühte — armastus lapse vastu ei tähenda, et pead kõike taluma.
Isegi kui on valus. Isegi kui süda murdub.

Aga kas teie suudaksite andestada oma lapsele sellise “pere õhtusöögi” eest?